Tahan lihtsalt avaldada tänu inimesele, kes kirjutas oma blogis sellised read:

Ei tea, kas ma olen hullult rumal või mis, aga ma üldse ei mõista, miks on vaja oma lapsele panna nimeks mingi selline asi, mille kirjapilt on Nille Malin Aida ja hääldus umbes Tursamaks. /—/ Veel jääb mulje, et kui lapse nimi ei sisalda prefiksit Mia, Pia vms ning sufiksit -bel, siis sama hästi võib selle kodaniku eostamata ja sünnitamata jätta – kedagi ei koti mingi Anne või Tiina. Anne-Chrystal ja Tiina-Lysell on juba jumala teine jutt… (LINK).

Tänan! Arvan samamoodi. Et nüüd x hulk inimesi mulle korraga kõrri ei kargaks, et oma asi, mis ma OMA lapsele nimeks panen, siis jah, loomulikult pole see mitte kellegi teise asi, va sinu, sinu lapse isa (või ema, kui sa juhuslikult oled mees) ja sinu lapse asi. Aga hämmastumine selle üle on MINU asi ja lubage ma teen seda – hämmastun!

Kõigepealt väike tähelepanek nende nimedele üle, mida on ebanormaalne hääldada/ kirjutada, a la Cynthya-Cybille või Thristan-Khennedy… ja mille kohta käib üldine ütlus, et ohh, lapsest kohe kahju, kes hiljem sellise nimega elama peab. Paraku nii nagu lapsevanem võtab vastu otsuse panna lapsest palja tagumendiga pilt sotsiaalmeediasse või lüüa üleüldse kogu lapse areng ja elu (tema pubekaeani?) netti üles, nii otsustab ema (lapevanem) ka lapsele nime valides.

Peale selle otsustab, kuhu kooli ta lapse paneb ja millisesse huviringi. Otsustab, kui palju talle multikaid lubatud on ja otsustab, milliseid väärtuseid lapsele õpetab. Otsustab, kas talle teha ka väike õde/vend ning kus ta elab. Lapsevanemad otsustavadki kogu lapse käekäigu, mis võib mõjutada selle väikse inimese ülejäänud elu. Nii ongi ja midagi väga teha ei saa. Jääb loota, et sa oled normaalne lapsevanem ja teed oma lapse jaoks õiged otsused. Ma ei räägi ju ainult teistest, vaid ka iseendast.

Sotsiaalministeerium teeb kampaaniat (SIIN) ja paneb lastevanematele südamele, et lihtsalt mõelge enne, mida oma lastest internetti riputate. Ma täna ei kirjuta sellest, mida ma tollest kampaaniast arvan, iseenesest mingitest ohtudest teavitamine on ok, sest tihti inimesed tõesti ei mõtle üldse, eriti kui asjad iseenesestmõistetavaks muutuvad. Nimedega aga mindi mingi hetk karmimaks ja oli vaja uut nimeseadust, mis ilmestabki hästi seda, kuidas lapsevanemad läksid lihtsalt lolliks oma nimeüllititistega.

2005. aastal võeti vastu uus nimeseadus.

Keelenõuandjad juhinduvad eeskätt nimeseaduse § 5 lõikest 2, mis ütleb, et eestikeelse isikunime kirjapilt peab vastama eesti õigekirjutuse reeglitele, võõrkeelse isikunime kirjapilt aga asjaomase võõrkeele õigekirjutuse reeglitele.

Lapsele pandav väga haruldane nimi peab olema kas a) mingis võõrkeeles sellisena kasutusel, mispuhul nime kirjapilt vastab selle keele reeglitele, või b) täiesti väljamõeldud nime puhul vastama eesti õigekirjareeglitele (nimes ei tohi olla võõrtähti c, q, w, x, y; nime kirjapilt ja hääldus peavad kokku käima). Panna ühte nimesse kokku näiteks c ja õ on uue seaduse mõttes sobimatu.

Nimesid, mida keelenõuanne pole soovitanud panna:
Kättlin – vastuolus eesti õigekirjareeglitega, saaks olla Kätlin;
Marjetha – sobib nt Marjeta.

Seega:
Carolina või Käroliina, aga mitte Cärolina või Caroliina;
Christopher või Kristofer, aga mitte Gristopher. (LINK)

Kes eriline eesti keele õigekirja gurmaan ei ole, see ilmselt ei saa sellest nimepanemise pointist ka kottigi aru, aga selleks on ka loodud minu meelest miski komisjon, et kui nimi tundub kahtlane, siis otsustatakse selle lubatavus sinu eest. On vist nii? Mina ei ole tegelikult mingi piirangute pooldaja, aga kui piiramine on lapse huvides, kes iseenda eest otsustada ei saa ning kes peaks hiljem lihtsalt leppima oma vanemate vaimusünnituse (või ka vaimusünnitustega, sest nimi võib ju koosneda ka kahest nimest), siis ma natuke arvan, et see nimeseadus on isegi suht lõdva püksikummiga tegelane.

Eile jäi silma selle põneva teema juures ühe inimese lihtne kommentar, et vot tema lemmiknimed on… ja siis tõi välja need nimed. Need lemmiknimed koosnesid kõik kahest nimest ja moodustusid kokku MINU ARVATES mitte NIME vaid lambikoosluse. Minu jaoks (rõhutan, et räägingi iseendast) on lausa veider nimetada mingit nime lemmiknimeks, mis on lihtsalt mingi nimede kombinatsioon. Minu meelest muutub see kombinatsioon nimeks alles siis, kui see pannaksegi kellelelgi nimeks. A la lemminimi on Cynthia Lalita. Ma küsin, kuidas saab olla see kellelgi lemmiknimi, see pole nagu üldse nimi, vaid lihtsalt kombinatsioon ja pole veel kellelegi nimeks pandud? Vb minu kiiks lihtsalt 😀

Täiesti teine asi on nimede polulaarsuse teema. Praegu on põhimõttelsielt igas maakonnas kõige populaarsem poisinimi Rasmus. Statistakaamet avaldas mingid nädalad tagasi selle statistika. Kui ma lapsena lugesin raamatut “Hulkur Rasmus”, siis mõtlesin, et nii ilus nimi ja ma panen selle kunagi oma lapsele. Ongi ilus nimi, siiamaani on! Aga ma NEVER EVER ei paneks oma pojale praegu seda nime, sest lasteaeda minnes on seal ees juba 8 Rasmust. Jah, mulle meeldib moekalt riides käia, kombineerituna oma isikliku kiiksu ja omapäraga ja põimitud ka veits klassikalisema stiiliga, aga oma lapsele ei paneks ma iialgi hetkeseisuga Eesti KÕIGE populaarsemat nime. Põhimõtteliselt!

Eks see populaarsus käibki lainetega ja praegu pannakse lastele ka jälle selliseid vanaaegseid armsaid nimesid nagu Marta ja Linda ja Liisu… Kuna need nimed on lihtsad ja normaalsed ja ükski neist ei ole selline, et sul lasteaiarühühmas kaheksal lapsel täpselt sama nimi on, siis usun, et see on isegi nummi. Nime pannes võid sa ju olla popp (kui sa tingimata tahad poppi nime panna ja popp olla) ka nii, et paned popi nime, mis ei ole siiski IGAL teisel lapsel.

Siis ei saa ma eriti veel aru neist, kes peavad tingimata panema oma lapsele nime, mis oleks nö ravusvaheline, sest raudselt ta läheb ju “laia maalima” ja siis peaks olema kõigile ikka suupärane seda hääldada. Krt, kust kohast sa tead, kuhu laia maailma su laps läheb või mida üldse teeb ja mis siis, et su lapse nimi on Säde ja ta läheb USAsse? So what? Aga võibolla läheb ta hoopis Jaapanisse tulevikus? Või Keeniasse? Sa ei saa ju panna niikuinii nime, mis absoluutselt igas riigis suupärane tundub! Aga vähemalt need nimed üldjuhul ei ole kirjapildis väärakad ja nendel juhtudel ei pane ma imeks nime ennast vaid seda mõttekäiku, et raudselt mu lapsest saab tulevane Michal Jackson ja kuidas ta nimi siis saab Taavi olla?!

Ühesõnaga, ei ole jätkuvalt minu asi, mis on sinu lapse nimi, aga usu mind, oma sõbrannale ma raudselt ütlen, et vahi selle nime – ilus laps, aga nime on VALUS vaadata!