Mis ma varem sellest filmis kuulnud olin? a) Et selle tegevus toimub 90ndate lõpus, b) et sellel pole sisu, c) et see on musta huumoriga tragikomöödia.

Kaks esimest vastasid 100% tõele. Viimane punkt on kellegi pandud, kellel ilmselt puudub igasugune kokkupuude oma elus musta huumoriga või ükskõik, millise huumoriga.

5

Pilt: www.forumcinemas.ee

Mis ma siis oskan öelda?

Film oli nii halb, et mul isegi polnud kahju sellest 5 eurost (see on vist kõige kallim film Telias?), mis nüüd Telia videolevisse maksta tuleb, vaid sellest ajast, mis ma reaalselt kulutasin, mis sest, et mul poleks olnud õhtul kodus ka kottigi targemat teha.

Film oli nii halb, et seda ei päästnud ka legendaarne Juhan Ulfsak. Filmi ainuke väärt koht olid filmi lõpus Juhan Ulfsaki silmad ja näoilme, kui ta autos sõitis ja oma elu sealsamas ka lõpetas. Samas olen ma seda sama nägu näinud juba varem Ain Lutsepa pea küljes filmis “Deemonid” (?).

Film oli nii halb, sest sellel puudub igasugune sisu. IGASUGUNE. Loen sisututvustust (LINK): “Filmi peategelane Allar (27) liigub ühelt südasuviselt Eestimaa peolt teisele, põrkudes kokku üha värvikamate tegelaste ja segasemate juhtumitega. Pingelised ja jaburad sündmused panevad Allari oma elu üle tõsiselt järele mõtlema ning ees ootab pöörane eneseotsing Eesti üheksakümnendates.” Jah, peategelane liigub ühelt peolt teisele ja see on ka KÕIK, mitte ühtegi värvikat tegelast või pingelist sündmust. Veel vähem PÖÖRAST eneseotsingut. Ma ise otsisin iseennast ka selle filmi ajal pöörasemalt, kui see peategelane seal filmis iseennast.

Film oli nii halb, sest mitte ühegi tegelase käekäik ei koti vaatajat. Kõik tegelased on totaalselt randomid. Mul oli täiesti suva, mis juhtub seal mõne “Tallinna litsiga” või Petsi (või kellega iganes) või peategelase endaga. See, kes suutis selle filmi jooksul mõnele karakterile kaasa elada (kas keegi üldse nägi mõnda KARAKTERIT?), see on ära teeninud maailma suurima empaatiavõime tiitli.

Film oli nii halb, et ainuke koht, kus ma kutsusin Karli teisest toast vaatama, oli siis, kui näitas kaugvõttes Merka suurt tagumikku ja tisse.

Film oli nii halb, et ma vaatasin selle lõpuni ainult seepärast, et see blogipostitus teha ja inimesi hoiatada.

Film oli nii halb oma TÜÜPILISTE eesti draamaelementidega, kus mängib mingi lugu 3 minutit ja selle taustal käib mingi tegevus aegluubis (reaalselt nagu augluubis, mitte ülekantud tähenduses), a la laps kiigub või keegi mõtleb. Jah, MÕTLEB AEGLUUBIS – kujutate ette kaadrit?!

Ühesõnaga, et mitte lõpetada täiesti morbiidselt, siis seda ma ütlen, et issenesest kameratöö, mõned kaadrid ja meigid ja riided jne oli hästi tehtud. Tõesti oli. Aga see ei muuda kuidagi filmi sisu või filmi olematut pointi või pointi, mida vaatajani ei suudetud tuua. Ka emotsiooni mõttes ei tekitanud see film minus mitte midagi peale kurva tunde, et kuskil Eestimaa otsas elavad inimesed sarnast elu ka praegu 2016a. TÄPSELT samas stiilis pidu külastas Katrin Lust oma “Kuuuurijas” mõned nädalad tagasi Lõuna-Eestis (too saade on ka kohutavalt niru ja demagoogiline, aga ega see pidu seal kokku monteeritud ei olnud ning fakt on fakt). Ainult et seal inimesed ei “otsi ennast”, vaid see ongi nende elu.

(Pilt päises on päris Postimehest).

PS: Kift oli see, et filmis olnud tüdrukute riideid ja jalanõusid näeb praegu noorte tüdrukute seljas ja kiirmoebrändide mannekeenidel 😀