“Loo endale rutiin”või “Murra rutiinist välja” on soovitused, mis antakse olenevalt, mis su probleem on. Väga vastupidised soovitused eks.

Ma olen viimased ca 7 aastat elanud üleüldises rutiinis. “Eesti keele seletav sõnaraamat” annab rutiini vasteks juurdunud harjumus, üksluine korduvus.

Minul on siis järelikult juurdunud harjumus tööl käia. 5 päeva töö ühekast viieni, kaks päeva vaba, jälle 5 päeva töö ühekast viieni, kaks päeva vaba… Kui ütlen, et elan rutiinis, siis peangi silmas üleüldiselt tööl käimisega seotud elurutiini, mitte seda, nagu ma 7 aastat oleks igal õhtul 1177 korda kopsimisalust tagunud. Pigem see tööl käimine, millest kogu elu ajaliselt sõltub, ongi juba pea 7 aastat minu “kopsimisalus” olnud.

Jah, rutiinne elu on vahepeal muutunud ka muidugi. No näiteks ei vii ma see aasta Ethelit 2x nädalas ujumistrenni, vaid hoopis 1x nädalas toon teda kunstiringist. Üks üksluine korduvus asendus teise üksluise korduvusega. Ethelil on muidugi minu selle rutiini taga veidi sisulisem erinevus, aga eks temalgi ole iga nädal mingil kindlal kellajal kuskil käimine rutiin. Lapsed vajavad nii huviringi kui ka rutiini. Ethel muidugi üritab vahel ka rutiinist välja murda lausetega “Mul on halb olla”. Kui ma küsin, mis sul viga on, siis kuidas ma küll aru ei saa – halb olla noh!

Mul on rutiiniga omad lood. Ma tunnen end rutiinis hästi ja selsamal hetkel ka halvasti. Mul on rutiinis mugav olla – ma tean, mis homne päev toob, mis kell ma ärkan, mis tööl ees ootab, millal palgapäev on, millal ma poes käin jne… Kõik on kindel. Noh nii kindel, kui elus üldse midagi kindlat olla saab.

Aga kui ma ärkan hommikul kohutava kõhuviirusega ja näiteks ei saa tööle minna, siis mul on mingil määral kuidagi ärev tunne – täna on kolmapäev, kell on 10 hommikul ja ma ei ole kontoris, vaid oma kodus peldikus. Ma ei peaks olema kolmapäeva hommikul kell 10 oma kodus peldikus. See on vale. Okei, see ei pane mind rahustit võtma ja ma ei pea tegema hingamisharjutusi, et mitte minestada, aga ikkagi on mingi ärevus sees. Teen kodus tööd, telekas käib ja see tundub jälle vale. Sest ma tean, et ma peaksin olema tegelikult kuskil mujal – ma olen aga rutiinist väljas.

Aga teispidi… Ma olen viimasel ajal palju mõelnud väsimusele ja kuigi päevad on pikad, õues on valge, nädalavahetusel on võimalik päikestki peale saada, siis minu väsimus ei ole kadunud. Jah, selle taga võib olla näiteks rauapuudus, mis tuletabki meelde, et kui ma järgmine kord perearstile lähen, siis peaksin paluma teha äkki vereproovi (pole kunagi ise ühtegi analüüsi palunud). Aga ma kahtlustan, et selle taga on rutiin. Ja nüüd ma jõudsingi selle rutiini negatiivse külje alla.

Ärevas olukorras kaob väsimus. Aga üleüldine rutiin ja just pigem nagu elurütm ei tekita minus ärevust ja seega… Ma olen täitsa kindel, et kui ma homme lahkumisavalduse annaks (jumal ei, ma ei plani seda teha!!!), siis ma oleks 200% ärev ja ärkvel ja mitteväsinud, sest olukord oleks suht pekkis 😀 Ma ei oskaks oma päevaga (ja eluga) midagi teha, ma oleksin nii ärev, et ei kujuta üldse ettegi. Ilmselt siis peaks tegema hingamisharjutusi, et mitte minestada. Ja ma ei kujuta ka ette, et mul oleks selline teistmoodi töö, kus ma peaks koguaeg liikuma või vahel näiteks öösel tööd tegema (öösel ju magatakse!). Aga ma vist tunneksin end rohkem elus, kui ma oleks iseenda boss.

Sellised segased mõtted siis… Mis on teie nö “kopsimisalus”? 🙂