Ma lugesin tohutult hinge kriipivat postitust. Ma lugesin seda mitu ja mitu ja mitu korda! Postitus ise on SIIN. Kel vähegi viitsimist või omal laps, lugege. Mind valdasid lugedes ja selle üle juureldes vist 17 erinevat emotsiooni ja mõtet. Kuidas saab oma lapsest nii kirjutada? On see jutt ja sõnastus ja sõnavalik nii kohutavalt aus, et tundub sellepärast lausa naiivne? Oleks tahtnud vaielda, siis jälle tundsin nii suurt kaastunnet tolle ema suhtes (mitte et ta vajaks seda) ja üritasin seda mõista. Lõpuks “diagnoosisin” tal sünnitusjärgse depressiooni, mis võib juhtuda igaühega. Igaühega mitte samas :D, aga nendega, kes lapse saanud.

Ma ei tunne seda noort naist ja ei tea tema elust tegelikult rohkem midagi, ma ei ole lugenud tema teisi lugusid. Ja siit ei tule mingit ärapanevat postitust. Lihtsalt see lugu läks mulle hinge ja ma tahaksin seda teemat rohkem ja laiemalt avada. Oma kogemusest lähtuvalt analüüsida. Püüan teha seda leebelt, sest rõhutan, ma ei taha mitte kuidagi loo autorile midagi halba 🙂

Too ema tahab oma postitusega edasi anda mõtet, et üksi (tegelikult on temal ka elukaaslane ehk lapse isa, lihtsalt muud pere pole seal) välismaal last (imikut) kasvatada on väga raske, nii raske, et kui vähegi võimalik, võtke täiskohaga (!) lapsehoidja, kolige perele lähemale või reisige tihemini Eestisse (mõeldud siis sugulaste juurde).

Ei, ma ei ole oma mehega koos välismaal imikut kasvatanud, aga ometi vaidlen ma sellele väitele vastu. Mina hoopis olen elanud oma lapsega alates tema sünnist peale aastaid kahekesi. Tallinnas. Üksi. Ilma meheta. Ilma sugulasteta siin linnas, kellele saaks õhtuks lapse jätta, kui tahaks peole. Ma isegi ei tahtnudki kuhugi peole, mis pagana peole?! Mul ei tulnud kordagi mõtet, et ma kutsuks ema endale appi IGAPÄEVATOIMETUSI tegema või paari kuust last hoidma. Ja mul ei olnud mitte kordagi oma lapsest kopp ees või kuidagi ülemäära raske. See oli minu elu kõige ägedam aeg, kui ma sain Etheli!

Ma ei väida, et mina olen imenaine. Ma väidan, et hüpotees, mille loo autor tõi, ei pea paika, ning see, kui raskelt oma beebi kasvatamist tajud või kui raske sul on, oleneb ikkagi inimesest endast. Tema iseloomust. Tema valmisolekust end ohverdada. End jagada. Tema elustiilist. Tema ootustest. Alles siis tulevad teised faktorid – kas on rahutu beebi, mis on pere majanduslik seis, elukoht, kas mees on kõrval jne. Kuidas ma saan nii öelda?

Kas pole nii, et näiteks sama majandusliku olukorraga kaks erinevat ema võivad suhtuda oma elusse absoluutselt erinevalt? Üks on rahul, et saab ennast ja lapsed söönuks, katus pea kohal, wifi olemas… Teisel oleks samas olukorras elu katastroof – korter on liiga väike, väljas söömas ei ole raha käia jne. Või siis näiteks on üks üksikemana täiesti rahul (mina olin!) ning teine ei kujutaks ette, kuidas saab last üldse üksi kasvatada. Kolmas näide:  vaatan telekast mõnda ema, kellel on raske puudega laps või näiteks downi sündroomiga laps (Puutepunktis neid lugusid ikka olnud). Vaatan seda ema ja mõtlen, et issand jumal, mina ei suudaks, ma oleks ammu paela kaela pannud. Aga telekas see ema kehitab õlgu ja ütleb, et jah, muidugi on raske, aga näed – lõin puuetega laste päevakeskuse (või mis iganes asja) ja iga asi on millekski hea ja teised lapsed on terved ja oleme kõik kohanenud uue olukorraga.

Saate aru, see on nii suhteline. Kõikide inimeste valulävi ei ole sama. Kõikide inimeste ootused ei ole samad. Kõik ei saa probleemidega samamoodi hakkama. Kõik ei saa beebidega samamoodi hakkama. Kõik ei saa emadusega samamoodi hakkama. Ei kehti soovitus/reegel, et koli sugulastele naabriks või võta ema enda juurde elama, siis on lapse kasvatamine lihtsam.

Ethel oli tavaline beebi – enamus ajast pärast sündi magas, aga muidugi ta ka ärkas öösel ja vajas söötmist, vahel kussutamist. Vajas krooksutamist. Vajas tähelepanu. Vajas ema. Kas ma olin väsinud? Ikka. Kas pidin öösel üles ärkama? Jah. Kas ma ei saanud suva ajal välja minna? Loomulikult mitte! Aga mul oli ju emapuhkus, ma ei pidanudki kuhugi minema.

IMG_0313

2 päevane Ethel

Ma olen üldse selline inimene, et mulle ei meeldi, kui keegi minu ellu sekkub. Õnneks on mul vanemad sellised, kes minu elusse ja valikutesse pärast täiskasvanuikka jõudmist väga ei sekkunudki. Mitte et huvi ei tundnud, aga nad ei sekkunud selles mõttes, et väga õpetaks, kuidas MINA pean oma elu elama. Vastupidiselt loo autorile ei kujutaks mina ette, et mul ema 24/7 oleks kuskil teises toas elanud ja pidevalt mu lapsega tegelenud. Ma oleks teisel päeval juba nii närvi läinud. Nii et see järgnev, mis ma sealt postitusest kopin, ei oleks minu puhul mitte iialgi toiminud:  

“Leppisin mehega kokku, et üle kuu käin Eestis ja üle kuu lennutame minu ema siia. Leppisime ka kokku, et KUI kunagi peaks ka teine laps tulema siis meil peaks nii palju raha olema, et saaksime võtta täiskohaga lapsehoidja.”

Teine küsimus tekkis mul TÄISKOHAGA lapsehoidjaga. Esiteks, misasi see on? Inimene, kes elab koguaeg pere juures ja siis ärkab ise öösel üles ja kussutab paari kuust last? Teeb talle piimasegu, sest ta oma rinda ju anda ei saa ning vaevalt magavale emale lapse tissi otsa too? Et sina saaks näha vaid seda naervat beebit ja nii kui röökima hakkab või püksi kakab, siis annad näpuotsas kellelegi teisele? Emaks olemine imiku (ja ka vanemate laste) kõrvalt on muidugi tasakaalu nõudev, sest samas pead sa veel jagama oma tähelepanu oma mehele, koristama kodu, tegelema lapsega, tegema süüa, lapsega jalutama jne.

Super, kui sul on selline mees, kes aitab ka ise kodutöödes ja näiteks teeb õhtul söögi valmis, mida saab ema ka kodus olles järgmine päev süüa. Siin kohal ma isegi ei mainiks, et kes tegeleks ka lapsega, sest no kui see söögi tegemine on veel nii ja naa (teeb see kes oskab vms), siis lapsega tegelemine on totaalselt ka isa kohustus, mis isegi ei peaks olema kohustus vaid meeldiv tegevus. Kodutöid ja süüa tegeva mehe kõrvalt on võimalik ka vastsel emal muretumalt ja mitte nii kurnatult beebiga tegeleda. Ja kui su mees ikkagi pole selline mustermees, kes kodu läikima lööks ja pead seda ise imiku kõrvalt tegema, siis miks võtta täiskohaga lapsehoidja? Võta hoopis koristaja/koduabiline ja selle abil saad ise muretumalt oma beebiga tegeleda. Seega see täiskohaga lapsehoidja jutt… Kas tegelt ka on inimesi, kes tahaks oma koju vastsündinud beebi kõrvale 24/7 võõrast inimest elama või näiteks ämma?

Ma läksin tööle, kui laps oli 1 aastane. Laps oli 5 kuud hoidjaga, siis sain ta lasteaeda panna. Kui ta oli juba mingi kahekas, siis oli mul hoidja tõesti selleks puhuks, kui sõbranna sünnipäev või tahtsin kinno minna vms. Kusjuures paari tunni eest hoidjale maksta ei ole midagi väga hullu, vb piisaks korra kuus ühest õhtust kuskil sõbrannadega istumisest, et “pea selgeks” jääks. Kui laps juba suurem oli, siis jah võttis mul teda nii ema kui ka isa nädalavahetuseks või lausa nädalaks maale. Aga see on teine asi, postituses ma siiski räägin kuni 1 aastase lapse kasvatamisest.

Ma tahan ka veel ära mainida, et armastan oma last väga ning need kes ei mõista, on ilmselt need, kellel alati käeulatuses abi. 

Mina mõistan seda, et autoril siiski on sünnitusjärgne depressioon või siis ta polnud absoluutselt emaduseks valmis, ilmselt mõlemat. Panid “diagnoosi” ära, armastatakse öelda, halvamaiguliselt. Ärge võtke seda nii. Perekooli loengutes õpetavad näiteks ämmaemandad iseendal sünnitusjärgset depressiooni ära tundma, sest siis on ka võimalik abi otsida. Minule lihtsalt tundub too noor ema sama mure käes vaevlevat. See on minu arvamus. Aga ma vaidlen vastu, et need, kes ei mõista, neil on abi käeulatuses. Ma natuke küll võin mõista, aga minul ei olnud samuti sellist abi käeulatuses ja mina ei vajanud ega tahtnudki seda. Me ei taju emadust kõik ühtemoodi. Meile kõigile ei kehti samad soovitused.

PS: Ja ma natuke isegi unistaks, et KUI ma peaks veel ühe tita saama, siis sõidaks vähemalt kuuks ajaks sooja ja palmi alla. Emapalk jookseb… Mis nii viga elada 🙂