Nädala keskel jäin ma haigeks ja kuigi üritasin vapralt ja ilusalt tööl edasi käia, mõlemas ninaaugus salfakas ning arvuti kõrval kohvi asemel Fervex (jumal tänatud, et ma selle avastasin, sest paljalt Coldrexi lõhn on lihtsalt okseleajav), siis reedel jäin ma ka palavikku ja kohutavasse peavalusse. Et mitte kirjutada maailma kõige jamamat postitust sellest, kui  kehv mul ikka olla oli, kirjutan ma hoopis õuduka filmisoovitused (no spoilers!).

Olen ennegi maininud, et mulle meeldivad sellised meelelahutuslikud õudukad/trillerid. Aga mitte vaimudest! Mul on aastast 1999 siiamaani trauma, kui ma “Kuues meel” vaatasin, ja kuigi see on kohutavalt (sõna otseses mõttes kohutab!) hea film, siis noh, mu traumat see fakt ei leevenda.

Hommikuterevisoonis käib üks mees iga nädal uusi filme kommimas ja ta ütles, et kui inimene julgeb vaadata õudukaid, siis see tähendab, et see inimene suudab ka muudele hirmudele otsa vaadata. See oli tema isiklik arvamus/ järeldus. Ma ei tea, kas seal võib terake tõtt olla, sest kodus teki all distantsilt mingit hirmsat asja vaadata ei ole minu meelest eriline julgustükk. Välja arvatud vaimudega filmid 😀

A see mu haigus ja õudukamaraton on omavahel seotud ka. Laupäeval ma lihtsalt ei suutnud voodist tõusta ja kuna mul tekib erinevate filmide isu nii nagu söögiisugi – vahel tahaks sushit ja vahel hoopis pannkooke, siis seekord tundsin, et tahan üle pika aja õudukaid, kus väga mõelda ei ole vaja. Ma tõesti ei olnud pikka aega õudukaid vaadanud, kuna arvasin, et ma olen juba kõike huvi pakkuvat näinud ja avastasin nüüd, et aastal 2015-2016 on nii mõndagi vahepeal juurde tehtud 😀

Alustasin sellisest nagu “The Boy” 2016. Loomulikult ma sisu ei jutusta, sest poleks väga siin pointi Kreisiraadio Alaskat teha. Aga no sissejuhatuseks siis niipalju, et peategelane (kes on ka “Walking deadis” peategelane) läheb ühte majja lapsehoidjaks ja avastab, et see laps, keda hoida vaja, on NUKK. Kuigi ma olen ka vandunud, et ma ei vaata never nuku-õudukaid, siis ma ei tea, mis mul pähe lõi. Mul on kombeks, et kui ikka väga õudne on, siis ma panen arvutiekraanil filmiakna väikseks. Ütleme nii, et selle filmi puhul tegin ma seda päris mitu korda, aga film oli lahe, teistmoodi. Kuna ma olin ühe sarnase lõpplahendusega filmi juba varem näinud, siis see ei olnud minu jaoks nii üllatus, kui oleks võinud olla.

“The Boy”

Teiseks vaatasin “Emelie“. Jah, ainult 5,5 punkti, aga tihti sellised mõnusad õudukatrillerid, kus väga aju vaja ei lähe, just sellise punktisummaga ongi. Teemaks siis see, et koju tuleb lapsehoidja, kes polegi päris lapsehoidja. Film on rohkem triller kui õudukas, aga üllatab mõne päris võika asjaga.

Peale selle oli omamoodi naljakas vaadata pereema ja pereisa, kes läksid välja, restorani, oma 13. pulma-aastapäeva tähistama. Kui oled 13 aastat koos olnud, siis mina ei tea, mida seal restoranilaua taga väga rääkida on, nii et see kõlaks tähistamise ja pidutsemisena. Ja umbes sama peegeldus ka sellest filmist. Jah, nii tehakse ja see on täesiti normaalne, aga mina väga ette ei kujuta. Jood kallist šampanjat ja räägid sellest, kuidas lastel a la koolis läheb? Ma pigem valiksin oma kaaslasega mingid reisid-värgid-tegevused tähistamiseks. Isegi kui läheks 5ndat aastapäeva tähistama. Ma vist täiega see dude filmist “Take This Waltz” (ei ole õudukas! soovitan VÄGA seda vaadata, sest see film on lihtsalt elu!), kes ütles oma naisele, et pärast nii pikka kooselu minnakse sööma ikka söömise pärast 😀 Ma küll ei ole abielus, aga samas saab meil varsti koos oldud 3 aastat ning need eelmised kaks aastat, mis täis on saanud, oleme me täiesti juhulsikult vist reisil olnud ja lihtsalt koos ning mingit formaalset restosse tähistama minemist mina küll ei viitsiks.

“Emelie”

Ja viimane, kolmas, oli “Krampus” 2015, kus mängib minu lemmik – Toni Collette. Ta muide mängis ka “Kuuendas meeles”, aga sealt ta mu lemmikuks ei saanud. Pigem vist teadvustasin teda endale pärast “Little Miss Sunshine“‘. Minu meelest on ta kuidagi kohutavalt ilus, kuigi mitte klassikalisees mõttes, ja samas ka väga andekas näitleja. Film on komöödia-õudukas ja jutustab jõuluõhtul ühe pere koju tulevast jõuludeemonist. Natuke õpetlik lugu ka. Hoopis teistmoodi, kui kaks esimest filmi, natuke muinasjutulik ja omapärane. Muigama paneb ka.

“Krampus”

PS: rõhutav veelkord, et need sellised mõnusad meelelahutusfilmid 🙂 Vaatasin Popcorntime’ist!