Karl käib iga kevad rattalaagris kaks nädalat. Mäletan, et esimest korda, kui ta sinna läks (mitte siis oma elus esimest korda, vaid koos oldud ajal) tundus see 2 nädalat mulle vähemalt 6 kuud. Selline tunne oli, nagu ta läheks sõtta, sõjaväkke või lihtsalt Hispaaniasse elama. Suurest paanikast, et mitte üksi kodus päevi lugeda, sõitsin ise selleks ajaks koos sõbrannaga ja meie lastega hoopis Põhja-Küprosele puhkama.

Mis ma öelda tahtsin on see, et kui ta nüüd see kevad kolmandat korda laagrisse läks, siis ei kartnud ma seda aega üldse. Isegi ootasin, et saaks kaks nädalat perenaisekohustuseta logeleda, sarju vahtida, lugeda, Etheliga koos olla ja temaga kaisus magada. Etheliga juba kell 8 õhtul voodisse minna ja koos läpakast “Padjaklubi” vahtida, on mõnus… Kuni ma lihtsalt juba kell 20.30 kustun ja Ethel sarja lõppedes arvuti ilusti ise kinni paneb ning mu kaissu võtab (õigemini jala üle paneb, nagu tal kombeks).

OK, võibolla see, et ma OOTASIN seda aega, on natuke liialdatud, aga ütlen siis nii, et ma oskasin seda üksioleku aega seekord rohkem nautida. Aeg läks palju kiiremini. See muidugi ei tähenda, et paar aastat tagasi armastus kuidagi suurem oleks olnud, pigem ikka vastupidi 🙂 Lihtsalt rahulikum ja stabiilsem tunne on, täiskasvanulikum.

Väike pull tähelepanek veel… Kui ma eile öösel lennujaamas ootasin, siis R-Kioski vastas on selline klaassein, kust näeb läbi kohta, kust saabujad kohvreid lindilt kätte saavad. Selles seinas oli ka uks. Üks koristaja kobistas sealt uksest kohvrite poole sisse. Uks läks tal mingi koodi või kiibi peale (seda ma ei käinud) lahti. Koristaja läks sisse. Ootas ukse juures, kuni uks automaatselt ise kinni läks. See oli päris pikk aeg. Natukese aja pärast läks sealt järgmine koristaja. Uks läks lahti, ta marssis sisse ja ei jäänud ootama ukse juurde, kuni see sulguks, vaid pani kohe minema. Uks oli pärani lahti ja ma oleks 12 korda jõudnud sealt sisse välja käia. Lihtsalt irooniline arvestades seda, milliseid pingutusi mujal maailmas lennujaama turvalisemaks muutmiseks hetkel tehakse.

Täna oli Karl esimest päeva kodus ja tegi ettepaneku, et lähme pärastpoole ka kuhugi välja. Küsisin, et kuhu. Ta ütles, et K-Rautasse 😀 Läksin kaasa, nagu ta oleks mind elu esimesele kohtingule kutsunud 😀 (Okei, eks ma teadsin, et lähme pärast sööma ka vms, aga naljakas oli ikka. Lahus oldud aeg tuleb kasuks).