Reis on paigas. Kriitiline piir inimesi on täis! Kas nutta või kiljuda. Ma teen raudselt mõlemat.

Ivo, meie reisijuht, saatis kirja, et kuni homseni (ehk siis tänaseni) saab lennupiletid soodsamalt ära osta.

Mina: “Mis me teeme? Ostame siis ära?”

Karl: “Nojah…”

Mina: “Ok, ma vastan Ivole…”

Paus.

Mina: “Issand, ma ei julge sinna reisile minna.”

Karl: “Ma ka mitte.”

Tagasilend aga ei ole ühe ümberistumisega, vaid KAHE! Ja läbi Pariisi (olgem ausad, pole just parim koht, kus praegu croissanti süüa tahaks) ja Air Francega. Et noh, pärast seda 2011. aasta juhtumit Atlandi ookeani kohal, olin ma mõtteis sildu süüdates selle lennufirma oma transpordivahendite nimekirjast esimese asjana maha tõmmanud. Jah mul on list lennufirmadest, kellega ma ei sõida. Põhimõtteliselt esimesel kohal on Malaysia Airlines. Teisel kohal Nordica. Või oli see vastupidid. Samas, kuna ma teen reisil mitmeid sõite Peruu siselendudega (millest ma midagi isegi ei tea), siis võib kogu mu listi kahtluse alla seada.

Aga lennukipiletid on mul nüüd taskus, 300 eur soodsamalt, kui arvestatud, aga kuna reis on enivei kirves, siis…

Ühesõnaga, mul on adrekas täiesti üleval. Kuna Karl on pigem selline, kes väga plaanida ei viitsi ja astub taksole siis, kui vaja lennujaama poole sõitma hakata, siis ma ei kujuta ette, kuidas ta mu adreka ja planeerimismaania üle elab. Ma tunnan talle kaasa. Samas, ise oli nõus. Samas, mis tal muud üle jäi 😀