Juured
Seoses selle isamaalise meluga hakkasin mõtlema…
Ma ei saaks öelda, et ma olen nende inimeste peale kade, kes tunnevad, et neil on Eestis mingi paik, millega nad on kunagi kokku kasvanud ja kuhu alati härdameelselt tagasi minna. Sünnikoht või lapsepõlve elukoht… Aga mingi kerge kihvatus minus käib seoses sellega küll. Noh teate küll – saarlane võib ju Tallinnas elada, aga ikka kipub kõik vabad hetked oma kadakate vahele. Või siis… Kes on kuskil Lõuna-Eestis üles kasvanud, vurab sinna ikka ja jälle tagasi ja imetleb oma kodumaa künkaid. Need on mingid juured, mis pole tänini läbi lõigatud ega ka kärbunud.
Mina olen pärit… Kohtla-Järvelt. Üks see Narva kõik – nagu mu mõned sõbrad naljatavad. On mul selle üle piinlik? Ei! Olen ma selle üle uhke? Ei! Mul on totaalselt suva sellest linnast! Suva siis seni, kuni ma seal elama või viibima ei pea 😀 Kui keegi ütleb, et see on pommiauk, siis mul jääb üle vaid noogutada. Kui keegi ütleb, et seal on vaid narkomaanid, töötud ja pätid, siis ilmselt on tal õigus. Nüüd kui keegi elab seal ja tahaks vaielda, siis jah – mu vanaema elab ka seal, ta pole ka narkomaan! Aga üldpilti see ei muuda.
See aeg, kui mina seal lapsena elasin, ei teadnud ma, et mujal on väga teistmoodi… Ükskord, kui olin väga väike, küsisin emalt poest koju tulles: “Emme, kas maailmas ongi vaid kaks Eesti perekonda – meie ja tädi Helgi perekond?”. Seda ei ole rääkinud mulle minu ema, vaid ma reaalselt mäletan, kuidas ma seda emalt küsisin ja nii ka arvasin. Mäletan, et olin selle pärast natuke kurb.
Minu vanemad ei olnud töötud ega narkomaanid, pättidega ei ole ma seal isiklikult kokku puutunud. Lapsena praktiliselt elasin omapäi sõpside ja õega õues – ei osanud midagi karta. Elu oligi selline. Lapsepõlv oli siiski fun. Kui välja arvata see, et ma ei julenud minna üksi poest midagi ostma, sest ma ei osanud küsida vene keeles leiba vms. Aga poed olid lettidega, mille taga oli müüja, kes sulle asja ulatas. Müüjad olid puruvenelased. Puruvenelased olid ka arstid, medõed… Tunnistan, et ma ei ole sellest šokist päris täiesti vist üle saanud. Samas ei süüdista ma selles kuidagi ka oma vanemaid.
Minu kunagine koolimaja, kus ma 12 aastat õppisin ja kuhu ei ole ma mitte kordagi oma jalga pärast 12. klassi lõpupidu tõstnud.
Võib ju rääkida, kuidas Ida-Virumaa on nii ilus koht – Oru park, meri ja pankrannikud… Tegelikult on nii, et nagu Maardus elades ei ela sa tegelikult Tallinnas, ega Majakas elades ei ela sa tegelikult Kadriorus (nagu paljud kinnisvarakuulutused meelitavad!), nii ei ole mõtet ka Kohtla-Järvest mingit teistsugust kohta maalida.
16aastaselt leidsin oma elusõbrad (elusõbrad – tegin just uue väljendi nagu “elukaaslased”). Leidsin nad hoopis Rakvere kandist, sest mu ema kolis sinna poole. Kuni ülikoolini elasin küll Kohtla-Järvel, aga kogu minu seltskonnaelu käis Rakvere paari külakese ja Rakvere ümber. Oo jaa, väga kift aeg! Aga kas mul tekkisid mingid juured nende paari aastaga sinna? Mingid mälestused- jah. Juured – ei!
Ja siis tulingi Tallinna. Terve kooliaja teadsin, et pean tulema Tallinna, minema siin ülikooli. Sellisel isamaalisel päeval nagu eile mõtlen ma, et mul ei ole “oma kadakaid” või “kuppelmaastikku”. Ja tegelikult on see natuke kurb. Ka isa kolis Kohta-Järvelt ammu ära (see on muidugi postiivne!). Kolis Ida-Virumaa kõige normaalsemasse kanti – Toilasse, Oru pargi kõrvale. Harva külla minnes ei pea ma minema Kohtla-Järvele ega isegi sealt läbi. Toila isegi on suvel täitsa kena. Aga kas ma tunnen seepärast Toila endaga mingit suurt sidet? Ei.
Loomulikult on Eestis kohti, mis mulle südamelähedasemad on. Näiteks Pärnu. Lapsena käisime vanematega iga suvi Pärnus ja see linn on mulle täitsa armas ja nostalgiline. Või näiteks Muhu – seal on mingi eriline aura. Aga ma pole seal kasvanud, mul ei seal otseselt midagi.
Muhu Veinitalus
Iga suve nädalavahetuseti igatsen ma linnast välja. Maale. Kuhu? Mul pole aimugi. Mingisse OMA kohta. Mida mul ei ole. Mille kohta ma isegi ei tea, kus see võiks asuda.
Kuidas teil Selle värgiga on?
krsi
Ma arvan, et see tuleb aastatega – oma kodukandi enda omaks tunnistamine, ehkki see võis objektiivselt vaadates nõme kolgas olla. Minu isa on Kohtla-Järvel sündinud ja üles kasvanud. Pärast ülikooli ta sinna enam tagasi ei läinud.
Nüüd oleme aga mitu aastat järjest käinud vanemate, õe pere ja oma lastega suvel sealkandis reisimas. Isa näitab talle tähtsaid kohti ja on minu meelest väga heldinud. Ok, Kohtla-Järve on tõesti eksootiline (muu Eestiga võrreldes!), aga minu meelest saab teda niimoodi kaugelt ja natuke korraga väga edukalt armastada!
E.
Sama valu on… olen “maata maalaps” nagu üks tuttav kunagi tabavalt ütles.
varikasblog
Mina pool-saarlane ja tunnen tõmmet sinna küll. Heldus, ainult see üks Muhu pilt tuletas mulle meelde kui väga ma Eestisse maakodu soovin. Mees mul Eestisse kolimise ideest vaimustuses pole, aga suvemajaga nõustub. Siin, Norramaal, ei saaks me endale eal mereäärde suvilat soetatud 😀
L
Ma olen Tartust ja ma armastan Tartut lihtsalt nii väga. Karta on, et töö meelitab enamus sõpru ja tuttavaid ka Tallinnasse. Never say never, aga mina praegu ütlen küll, et mina jään ka Tartusse. Ma arvan, et saab hakkama ja küll midagi välja mõtleb 😀 Praegu on täitsa enam-vähem seis. Ehk siis Tartust mind naljalt miski minema meelitada ei saa 😀
ritsik
Ma ka Tartust ja mõtlesin täpselt samamoodi- kuni üks Pärnu poiss mul pea segamini ajas?.
kristipere
Ma elasin kuni 13nda eluaastani Sakus ja siis kolisin Kohilasse. Ma ei hakka ütlema, kui palju neid Kapa-Kohila nalju ma olen kuulnud aga sa võid ise arvata – ühesõnaga väga palju. Minu jaoks on aga täpselt Kohila see koht, mis on minu KODU. Ma ei ole kunagi näinud sellist kogukonda, kes oleks nii kokkuhoidev, tegus ja äge. Seal on tegevust kõigile, pidevalt toimub midagi suurt ja seal on fantastilised inimesed. Kolisin hea meelega ise sinna, paneksin lapsed mõisakooli ja ise kasvataks porgandeid aga kuna abikaasa jaoks on Nõmme KODU, siis oleme hetkel siiski siin. Sellest pole ka õnneks hullu, sest Tallinna peale mõeldes on just Nõmme minu jaoks kodune. Maakas olen – mulle meeldivad puud, mets ja see, et kõik on käe-jala juures.
Nell
Mul on olemas kant kus kasvasin ja mis jääb alati südame külge kuigi seal elada ei taha ma mitte mingil tingimusel. Rohkem “enda omaks” pean Pärnu linnaosa, kus ülikoolist tulles elama hakkasin. Hetkel elan küll mujal aga varsti seame sammud just oma hingelähedasse kanti tagasi. Seega jah, juured on olulised aga selle “oma koha” saab hinge leida ka hiljem.
Gristel
Olen terve elu elanud Tartus ja ei taha mõeldagi, et ilmselt pärast ülikooli lõppu pean Tallinnasse kolima, sest seal pea-aegu pool Eestit, mistõttu ka suuremad võimalused töö leida. Kuid kui saaks, siis jääks ilmselt surmani Tartusse.