Mõni aeg tagasi hakkas Etheli klass õppima kirjatähti. See tuli kuidagi jube äkki ja kõik korraga. Mingi hetk oli õpetaja laste vihikutesse ette kirjutanud nii tähti kui ka sõnu ja neid tuli jätkates lastel harjutada… See ülesanne anti jõuluvahejaks.

Pärast jõuluvaheaega alustati uue hooga ja ükspäev anti teada, et tuleb etteütlus. Ka tekst anti kaasa, mida harjutada ja mille peale see tuleb. Harjutasime Etheliga paar päeva, nii 10 min korraga. Ta armastab arvutamist ikka hulga rohkem kui kirjutamist ja punnis ka koguaeg vastu või läks närvi jne. Aga paar korda harjutamist ja tuli täitsa hästi välja. Ainuke asi, et Ethel kirjutas päris paljud tähed valesti – alustas (või lõpetas) tähe kirjutamist sealt, kust talle loogiline tundus. Sama oli osade tähtede omavahel ühendamisega. Eks ma natuke püüdsin juhendada, aga mõtlesin ka, et harjumise asi ja see kõik tuligi koolis nii äkki…

Etteütlus oli ära. Järksu sain lastevanemate listi ühelt lapsevaemalt kirja. Kirja sisu oli mure ja mure seisnes selles, et ühe lapsevanema laps oli etteütluse läbi kukkunud (kuigi 1. klassis on seda julm öelda, lapsed ju õpivad ja harjutavadki) ja lapsevanem tahtis teada, kuidas teistel läks. Talle tundus, et väga suure hüppega on kirjatähtede õppimisest juba lausete kirjutamise ja etteütluseni jõutud. Et vahele oleks nagu jäänud kõik need etapid, kus õpetatakse, KUIDAS ikkagi tähti täpselt kirjutada ja omavahel ühendada. (Väga arukas ja loogiline kiri oli!)

Minu esimene mõte oli – kuidas Ethelil läks? Logisin hirmuga e-kooli. Ethelil seisis seal kiitus: “Tubli. Mitte ühtegi viga. Natuke tuleks harjutada tähtede kõrgusi.” Ühelt poolt nagu – kammoon, kui minu laps sai hakkama, siis ilmselt need, kes seekord hakkama ei saand, harjutasidki vähe või ei pane tunnis tähele vms, aga samas ma ju nägin ka Etheli pealt – ta ei ühenda tähti nii nagu peab ja need samad mõtted, mis selle lapsevanema murekirjas, olid ka minu peas. Mõne aja pärast tuli nii mõnegi lapsevanema samasisulise murega kiri. Seega probleem oli ikkagi õhus – lapsed lihtsalt üritavad oma peaga tähti järele kirjutada, aga poleks nagu näinudki, KUIDAS seda tegema peaks. (Selle kirjavahetuse eesmärk oli teemaalgatajal kuulda teiste kogemust, kas asi on vaid tema lapses või tasuks õpetajalt selle kohta küsida, kui probleem laiem).

Ja siis järsku tuli ühelt ISAlt kõigile kiri (ma tema nime siin ei avalda):

Kirjatehnika vajab lastel harjutamist ja ainult koolitundidest ei piisa. Lastele meeldib joonistada ja ka kirjutada, tasub kodus etteütlusi teha või lasta lihtsaid tekste ümber kirjutada.
Kui lapsel kogemus puudub, siis ei saagi ta osata. 
 
Videod kirjatehnika harjutamiseks http://kirjatehnika.blogspot.com.ee/?view=classic
 
Põhjalikum ülevaade kirjatehnikast ja võimalustest seda arendada http://www.cs.tlu.ee/teemaderegister/get_file.php?id=382
(esimesed 20 lk tasuks lugeda ja lisades on harjutuslehed, leiab ka viiteid nutiseadmete kasutamisest kirjatehnika arendamiseks – vaja ekraanipliiatsit)
 
Tegelege lastega ja võtke vabalt, 

XXX

Ma lugesin seda silmad punnis ja esimese asjana oleks tahtnud kohe ka vastata, aga suutsin end ohjas hoida ja lihtsalt ei reageerinud üldse. Ma lapsevanematega vestlusse astun ikka väga harva. Pigem räägin õpetajaga otse, kui mingi probleem on. Mul ei olnud seda ühtekuuluvustunnet lapsevanematega ei lasteaias ega ole seda ka koolis. (Õnneks keegi siiski vastas sellele “vennale”, et äkki catchiks pointi ka.)

Jah, loomulikult vajab lastel kirjatehnika harjutamist. Jah, loomulikult ainult koolitundidest ei piisa. Kuid kõik need murelikud lapsevanemad kirjutasid, et harjutasid lastega TUNDE selleks etteütluseks. Teiseks probleemi püstitus ja küsimus oli hoopis see – kas õpetaja on üldse ette näidanud, KUIDAS kirjatähti kirjutatakse ja omavahel ühendatakse?! 

Ma tõesti tunnistan, et selle isa kirja lugesin ma nagu, et mida sa, mees, räägid?! Kas tõesti pean ma kodus esimese klassi lapsega pärast tunde a la youtube‘st vaatama, kuidas tähti TEGELIKULT kirjutatakse ja kuidas neid omavahel ühendatakse?! Kas tõesti tavalise lapse (tavalise ses mõttes, et ei ole tal erivajadust ega muud tähelepanuhäiret, et koolis teiste kõrval raske õppida või tähele panna oleks) pean ma lugema lehekülgede kaupa ise mingeid tekste, kuidas kirjatehnika käib ja siis ise kodus oma lapsele seda kõike uuesti õpetama hakkama? Seda täiesti basic asja?!

(Loomulikult olen ma nõus, et lapsi tuleb kodutöödes juhendada, kui nad aru ei saa, ja usun, et 8. klassis võib see ka päris keeruline juba olla). Jah, loomulikult need lingid võivad olla kõik kasulikud ja mööda külgi maha ei jookse, aga ikkagi, kas nii BASIC asja peaks lapsele õpetama õpetaja või lapsevanem? Ja seda, kas õpetaja on neid asju lastele ette näidanud, on ju lapsevanemal ometi õigus uurida.

Ja misasi on “Tegelege lastega ja võtke vabalt”? Vot selle ühe vennikese järgi ei taha nagu üldistada ka, et kõik isad on tropid – et ahh suva suhtumisega. Seega võtan vastutuse arvata, et probleem ei ole kogu maailma isades, vaid konkreetselt selles tüübis, kes lihtsalt luges hulga emade muresid ja pani kõik selle “kanad kaagutavad” patta ja viskas samasse patta neile järele ka etteheite – tegelege lastega ja võtke vabalt!

Mina ei tea, ma ise võtan tegelikult seda koolivärki hetkel küll väga inimlikult. Aga Ethelil läheb koolis praegu hästi ka. Kaotab vahel kapivõtme või dressikoti – okei. Saab mingi märkuse – no kes ei oleks varem vahetunnis palli mänginud? Vahel unustan talle ise mingi asja kaasa panna – küll saab hakkama. Aga kui tuleb mingi vennike mures lapsevanemale rääkima, et faa-faa võta vabalt, siis ma usun, sarnane idiootsus ongi põhjus, miks mul ei ole ei lasteaias ega nüüd ka koolis tekkinud seda ühtsuse tunnet.