Mis on õpetaja ja mis lapsevanema töö?

Mõni aeg tagasi hakkas Etheli klass õppima kirjatähti. See tuli kuidagi jube äkki ja kõik korraga. Mingi hetk oli õpetaja laste vihikutesse ette kirjutanud nii tähti kui ka sõnu ja neid tuli jätkates lastel harjutada… See ülesanne anti jõuluvahejaks.
Pärast jõuluvaheaega alustati uue hooga ja ükspäev anti teada, et tuleb etteütlus. Ka tekst anti kaasa, mida harjutada ja mille peale see tuleb. Harjutasime Etheliga paar päeva, nii 10 min korraga. Ta armastab arvutamist ikka hulga rohkem kui kirjutamist ja punnis ka koguaeg vastu või läks närvi jne. Aga paar korda harjutamist ja tuli täitsa hästi välja. Ainuke asi, et Ethel kirjutas päris paljud tähed valesti – alustas (või lõpetas) tähe kirjutamist sealt, kust talle loogiline tundus. Sama oli osade tähtede omavahel ühendamisega. Eks ma natuke püüdsin juhendada, aga mõtlesin ka, et harjumise asi ja see kõik tuligi koolis nii äkki…
Etteütlus oli ära. Järksu sain lastevanemate listi ühelt lapsevaemalt kirja. Kirja sisu oli mure ja mure seisnes selles, et ühe lapsevanema laps oli etteütluse läbi kukkunud (kuigi 1. klassis on seda julm öelda, lapsed ju õpivad ja harjutavadki) ja lapsevanem tahtis teada, kuidas teistel läks. Talle tundus, et väga suure hüppega on kirjatähtede õppimisest juba lausete kirjutamise ja etteütluseni jõutud. Et vahele oleks nagu jäänud kõik need etapid, kus õpetatakse, KUIDAS ikkagi tähti täpselt kirjutada ja omavahel ühendada. (Väga arukas ja loogiline kiri oli!)
Minu esimene mõte oli – kuidas Ethelil läks? Logisin hirmuga e-kooli. Ethelil seisis seal kiitus: “Tubli. Mitte ühtegi viga. Natuke tuleks harjutada tähtede kõrgusi.” Ühelt poolt nagu – kammoon, kui minu laps sai hakkama, siis ilmselt need, kes seekord hakkama ei saand, harjutasidki vähe või ei pane tunnis tähele vms, aga samas ma ju nägin ka Etheli pealt – ta ei ühenda tähti nii nagu peab ja need samad mõtted, mis selle lapsevanema murekirjas, olid ka minu peas. Mõne aja pärast tuli nii mõnegi lapsevanema samasisulise murega kiri. Seega probleem oli ikkagi õhus – lapsed lihtsalt üritavad oma peaga tähti järele kirjutada, aga poleks nagu näinudki, KUIDAS seda tegema peaks. (Selle kirjavahetuse eesmärk oli teemaalgatajal kuulda teiste kogemust, kas asi on vaid tema lapses või tasuks õpetajalt selle kohta küsida, kui probleem laiem).
Ja siis järsku tuli ühelt ISAlt kõigile kiri (ma tema nime siin ei avalda):
XXX
Ma lugesin seda silmad punnis ja esimese asjana oleks tahtnud kohe ka vastata, aga suutsin end ohjas hoida ja lihtsalt ei reageerinud üldse. Ma lapsevanematega vestlusse astun ikka väga harva. Pigem räägin õpetajaga otse, kui mingi probleem on. Mul ei olnud seda ühtekuuluvustunnet lapsevanematega ei lasteaias ega ole seda ka koolis. (Õnneks keegi siiski vastas sellele “vennale”, et äkki catchiks pointi ka.)
Jah, loomulikult vajab lastel kirjatehnika harjutamist. Jah, loomulikult ainult koolitundidest ei piisa. Kuid kõik need murelikud lapsevanemad kirjutasid, et harjutasid lastega TUNDE selleks etteütluseks. Teiseks probleemi püstitus ja küsimus oli hoopis see – kas õpetaja on üldse ette näidanud, KUIDAS kirjatähti kirjutatakse ja omavahel ühendatakse?!
Ma tõesti tunnistan, et selle isa kirja lugesin ma nagu, et mida sa, mees, räägid?! Kas tõesti pean ma kodus esimese klassi lapsega pärast tunde a la youtube‘st vaatama, kuidas tähti TEGELIKULT kirjutatakse ja kuidas neid omavahel ühendatakse?! Kas tõesti tavalise lapse (tavalise ses mõttes, et ei ole tal erivajadust ega muud tähelepanuhäiret, et koolis teiste kõrval raske õppida või tähele panna oleks) pean ma lugema lehekülgede kaupa ise mingeid tekste, kuidas kirjatehnika käib ja siis ise kodus oma lapsele seda kõike uuesti õpetama hakkama? Seda täiesti basic asja?!
(Loomulikult olen ma nõus, et lapsi tuleb kodutöödes juhendada, kui nad aru ei saa, ja usun, et 8. klassis võib see ka päris keeruline juba olla). Jah, loomulikult need lingid võivad olla kõik kasulikud ja mööda külgi maha ei jookse, aga ikkagi, kas nii BASIC asja peaks lapsele õpetama õpetaja või lapsevanem? Ja seda, kas õpetaja on neid asju lastele ette näidanud, on ju lapsevanemal ometi õigus uurida.
Ja misasi on “Tegelege lastega ja võtke vabalt”? Vot selle ühe vennikese järgi ei taha nagu üldistada ka, et kõik isad on tropid – et ahh suva suhtumisega. Seega võtan vastutuse arvata, et probleem ei ole kogu maailma isades, vaid konkreetselt selles tüübis, kes lihtsalt luges hulga emade muresid ja pani kõik selle “kanad kaagutavad” patta ja viskas samasse patta neile järele ka etteheite – tegelege lastega ja võtke vabalt!
Mina ei tea, ma ise võtan tegelikult seda koolivärki hetkel küll väga inimlikult. Aga Ethelil läheb koolis praegu hästi ka. Kaotab vahel kapivõtme või dressikoti – okei. Saab mingi märkuse – no kes ei oleks varem vahetunnis palli mänginud? Vahel unustan talle ise mingi asja kaasa panna – küll saab hakkama. Aga kui tuleb mingi vennike mures lapsevanemale rääkima, et faa-faa võta vabalt, siis ma usun, sarnane idiootsus ongi põhjus, miks mul ei ole ei lasteaias ega nüüd ka koolis tekkinud seda ühtsuse tunnet.
Merje S
Praegu hakkasingi mõtlema, milline see kirja G on 😀
Olen aeg-ajalt sirvinud oma esimeses klassis käiva venna vihikuid-raamatuid ja mind on mitmedki asjad imestama pannud. Üks päev aitasin tal ülesannet, kus oli vaja piltide järgi lünki täita, teha. Pildil oli vulkaan ja mõned tähekohad olid täidetud. Ma enam ei mäleta, mis vulkaanil nimeks oli aga tol korral aitas sõber Google mind hädast välja 😀 Ajal, kui mina esimeses klassis käisin, olid tase ikka teine.
Eks sügisest saan need tänapäevased esimese klassi “rõõmud” omal nahal järgi tunda. Ma loen Su koolipostitusi alati suure huviga ja vaimusilmas kujutan juba ette, mida kõike huvitavat toimuma hakkab 😀
ebapärlikarp
Hahaa, nii on!
Anna Rebane
Huvitav jah, mul on küll 1. klassist oma 16 aastat möödas, aga kui ma õigesti mäletan, siis meil olid mingid sellised vihikud tähtede õppimiseks, kus iga tähe kohta oli eraldi lehekülg ning seal oli ilusti ette tehtud see täheke ja sai seda järele maalida. Õpetaja muidugi näitas tahvlile ka. Sealt anti koduseks ülesandeks ka neid tähti harjutada ja siis pärast õpetaja käis ja parandas igaühe vihikut või kogus need kokku parandamiseks, ma nii täpselt ka ei mäleta. Hiljem tulid laused ja tähtede ühendamine jne sellised asjad ka, aga ma ei mäleta küll, et ma emaga oleks pidanud harjutama neid. Seega ikka pigem õpetaja tegemata töö. Huvitav, kas tänapäeval pole siis enam sellist asja või pole need uued töövihikud tõesti nii head? Tol ajal tundus küll lihtne ja loogiline, kuigi jah, mõni täht vajas rohkem pusimist, seniajani ma ei tea vist kedagi, kes kasutaks nt sellist suurt F ja G tähte näiteks, nagu õiges kirjatehnikas olema peaks. Aga lapsed ju peavad oskama. Ja ma ei mäleta küll väga ühtegi koolivaheaga, kus midagi õppida ei antud, vb suvevaheajad ainult. Sõltub muidugi koolist ka, vb nö eliitkoolid nõuavad rohkem oma õpilastelt. Raamatuid antakse kindlasti vaheagadeks lugeda, aga pigem pole selles tõesti ju midagi halba 🙂
Silk
Mul jäi kohe esimesest lôigust veel üks asi närima – “see ülesanne anti JÖULUVAHEAJAKS”. Eee? Kas ma olen midagi maha maganud, kas nyyd antakse KOOLIVAHEAEGADEKS ka koduseid ülesandeid???Et nagu tavapäevadest ja nädalavahetustest ei jätku? Kas vaheaeg ei peaks mitte puhkamiseks olema lapsele?
ebapärlikarp
Järelikult 🙂 Raamatuid peab ka vaheajal lugema 🙂
Britta
On lugemises midagi … halba? 🙂
ebapärlikarp
Niisama küsid või jäi Sulle mulje, et lugeda on halb? Lihtsalt mainisin, et vaheajal ikka antakse “õppida”, kas või lugemise näol 🙂
Britta
Ei küsi niisama. Lihtsalt mulje jäi, et koolivaheajal peaks üksnes puhkama, mis justkui välistaks lugemise.
sille
Ma ei taha siin kellegi poolt ega vastu olla, aga need uued õpikud ja töövihikud on kohutavad! Anna ja Aadama õpikutega läks kõik loogiliselt. Oli kiire kirjatähtedega, aga ikkagi rohkem aega võrreldes uute nukuteatriõpikutega. Kõik tähed-nii trüki kui kirjatähed ühekorraga ja lühikese aja jooksul. Vaesed õpetajad ja vaesed lapsed. Ja vaesed vanemad, kes sellega tegelikult kodus tegelema peavad!
Kati
Kas ma sain õigesti aru, et lastele anti koju tekst harjutamiseks ja nad siis pärast koolis kirjutasid seda SAMA teksti hinde peale? Kas hinne pandi etteütluse või kirjatehnika eest?
Kas õpilastele ei anta kooli poolt koju kaasa välja prinditud leht kus on eraldi välja toodud iga tähe õige kirjutamise viis ning kokkukirjutamise reeglid mille põhjal siis lapsed saaksid kodus harjutada?
Tundub nii palju saginat asja pärast mida oleks nii kerge lahendada viisil mis kõikidele selge ja kättesaadav oleks.
ebapärlikarp
Jah, just nii. Hinnet otseselt ei panda 1. klassis, vaid lihtsalt, kas sai läbi või ei. Õpetaja uuris etteütlusega seda, et kas lapsed saaksid iseseisvalt tähtede kirjutamisega hakkama, aga jah, vaatas ka õigekirja (ei saa minagi aru, mis point on õppida teatud sõnade kirjutamine grammatiliselt ära ja siis mälu järgi uuesti kirjutada). Aga eks see etteütluseks harjutamine aitas tähti meelde jätta küll.
Loomulikult nad harjutavad töövihikus ka jne. Aga ega 1. klassi laps ei ole iseõppur nagu ülikoolis õppija, et viskad lehe ette, kus nooltega näidatud, kuidas teha ja siis laps iseseisvalt õpib ära. Õpetaja väidetavalt siiski on klassis tehnikat ette näidanud. Ju siis lapsi klassis palju ja õpetaja ei jõua kõige käeliigutusi jälgida 🙁
kristipere
Minu teada on hoopis vastupidi, kui see isa väidab – õpetajatel on oma meetod, kuidas nad õpetavad kirjutamist. See saab alguse ju juba lasteaias – ma usun, et paljud lapsevanemad ei mäleta, mis tähte hakatakse kirjutama ülevalt ja millist alt ning oma loogika võib vahel alt vedada. Kui laps õpib lasteaias ühe meetodiga ja jätkab seda ka koolis, siis on see ju tema jaoks palju kergem ja loogilisem. Kui vanem õpetab kodus hoopis teistmoodi, kui koolis või lasteaias, siis on ju lapsel palju segadust. Vähemalt selline on minu loogika. Meie lasteaias õpetaja ütles kohe, et kui tahate õpetatada, siis palun laske me näitame kuidas. Nii meil oligi ühel koosolekul see teemaks ja arutasime kiirelt selle asja läbi.
Ühesõnaga minu arust on Sinu lapse õpetajal jäänud midagi natukene.. tegemata. Kahjuks ma õppekava peast ei tea, kuid seda saab kindlasti kuskilt kontrollida. Minule tundub, et kui probleem on rohkem, kui ühel lapsel, siis ei ole probleem õhust võetud kanakarja mämmutamine.
Triin vol2
Veidi teine teema aga..Mu väike õde saadeti kord koju teatega, et vanemad õpetaksid oma lastele liitmist-lahutamist selles nö panen 12 ja 15 üksteise alla, tõmban joone alla ja siis arvutad ”tagurpidi”. Asja konks oli see, et neid erinevaid tehnikaid arvutamiseks oli vähemalt viis!! Ja ega õpetaja koolis ju ühte tehet viis korda läbi ei lahenda, et iga laps saaks oma valitud tehnikas teha või kontrollida. Tol korral jäingi mõtlema et miks vanem peab õpetama seda tehnikat ja lapsed vapsee ei saa koolis aru. Mida see õpetaja teeb siis seal, seletab 8-9 aastastele kõik viis varianti lahti ja ajab kõik segadusse? Selles vanuses laps ei suuda seda õiget validagi. Õpetagu üks viis selgeks, mida siis tunnis kasutatakse!!
mina
õpetaja võis ju õpetada ühte varianti, kuid tihtipeale kipuvad lapsevanemad kodus lastele näitama, et aga vaata “lihtsam” moodus on ka. Ja see võis koolis segadust tekitada. Tegu puhtalt oletusega ei muud 🙂