Autor ise ütleb, et artikli (LINK) eesmärk oli “muuta ühekülgset suhtumist põgenikesse kui kurja jõudu, millega on ilmtingimata vaja võidelda.” Huvitav lugemine, kuid pigem sobiks need jutukesed kokku köita näiteks raamatuks “Minu Vao keskus”. Aga oma eesmärki ei täida.

Paratamatult jääb artiklist mulje, nagu autor võrdleks Vao keskuses elanud ja elavaid inimesi nende põgenike ja pagulastega, kes massiliselt Süüriast Euroopasse voolavad. Aga neid ei ole võimalik võrrelda!

Andrei Kuzitškin. Foto: Erik Prozes (Postimees)

Tsiteerin: “Jah, loomulikult on põgenik kutsumata külaline igal maal, võõras inimene sinu majas. /—/ Aga esijoones tuleb mõista, et “põgenik” on kui otsaette põletatud märk, häbi ja inimese alaväärtuslikkuse märk.” Meil Eestis on igasuguseid – nii neid, kes muretsevad meie keele, kultuuri ja rahvuse hävimise pärast, kui ka lihtlabaseid rassiste. Kuid kas tõesti leidub ka neid, kes parastavad ning ala- ja häbivääristavad neid PÄRIS põgenikke, kes tegelikult ka lihased tited süles pommirahe alt pagevad? Artiklist justkui kõlab selline üldistus.

Veel: “Keegi ei taha, et teda peetaks alaväärtuslikuks, teise sordi inimeseks. Seda enam, et see on ju tõsi. Meie, põgenikud, olemegi ju sandistatud saatusega inimesed. Inimene jätab maha sünnikodu, kalli kodumaa, oma lähedased – mis saaks olla veel kibedam, veel valusam?” Tõesti, see on kohutav ja valus. Ma ei kujuta seda tegelikult isegi ette. Kuid kui nüüd lugeda neid samu lugusid, mis Kuzitškin ise kirja pani, siis paljud nendes lugudes olevatest inimestest ei kvalifitseeru ju absoluutselt selle “meie – põgenikud, sandistatud saatusega inimesed alla”.

Lihtne näide artiklist: “Näiteks aafriklane Elavandiluurannikult, kes elas Eestis kolm aastat. Ta istus päevade kaupa arvuti taga ja aina lappas tutvumisportaale. Talle toodi isegi autoga prostituute kohale.” Kuidas tundub? Ei tundu ju väga selline kodumaavaludes vaevlev põgenik? Kõik autori lood on sanased. Kus on point, mida öelda taheti?

Selliseid lugusid oli see artikkel täis ja mulle tundub, et pigem on selle kirjutise avaldamisega tehtud karuteene. Inimesed, kelle peamine mure ei olnud mitte mustem nahavärv või nö vägistamiskultuur, vaid kartsid vaid seda, et nüüd tullakse siia lihtsalt meie kulul elama, saab justkui selle artikli valguses hoogu juurde. Ja kuidas on need lood ikkagi seotud selle massiimmigarstiooniga, mis Euroopas praegu toimub? Seda massi ju kardetakse, selles ongi ju point?! Mitte ei kardeta ega sildistata seda ühte põgenikku, keda nüüd VÕIBOLLA me saame ikkagi lõpuks vastu võtta (LINK).

Veel üks väike tähelepanek. Kuzitškin kirjutab: “Seepärast pole vaja kõiki migrante üle võõbata ühtmoodi musta värviga, vaid tuleb osata massis eristada konkreetseid nägusid, mis erinevad sama palju nagu näokandjate saatused.” Palun andke nõu, kuidas on võimalik neid miljoneid ja miljoneid nägusid eristada, kes Euroopasse tulnud ja tulevad.