Eile õhtul, kui töölt koju tulin ja sissekäigu ukse ette jõudsin, tõstsin käe uksekoodi nuppude juurde… Ja kuigi ma vajutan seda pagana koodi iga jumala päev, siis eile jäin sinna seisma nagu töllakas – poekotid ühes käes ja teises näpp püsti. Aga vajutada ei osanud mitte midagi, polnud isegi aimu, kust alustada… Naaber tuli samal hetkel ja lasi mu sisse. Tulin kui teises dimensioonis trepist üles koju. Kiire oli, hakkasin  toimetama…

Järsku tundsin, et pilt hakkab eest kaduma. Kuigi ma ei ole sari- ega staarminestaja, on mul siiski olnud lambihetki, kus olen pildi tasku pakkinud. No näiteks Robbie Williamsi kontsert, kus ma keset 60 000 inimest minutiks ära minestasin. Mingi hetk lihtsalt tundsin, et kogu see tulede möll ja liiga vähe õhku… Jõudsin veel Karlile (kellega ma olin oma TEISEL kohtingul!) öelda, et ma hakkan praegu minestama ja ta peaks mind nüüd kinni püüdma… Järgmine hetk oli see, kus tulin teadvusele, pooleli olev laul oli saanud läbi ja inimesed hakkasid meist kaugemale kaarduma. How fun is that! Vähemalt hoidis Karl mind pool-lääbakil püsti.

Robbie Williams Tallinnas, pilt netist

Kuna ma ise nii ehmusin omaenda minestamise peale, siis pidime selle rahvamassist kiiresti välja saama. Lõpulugu kuskilt äärest kuulates tundsin vajadust sel samal TEISEL (!) kohtingul selgitada, et tavaliselt ma ei minesta ei suures rahvahulgas ega Robbie Williamsit nähes ja üldse olen tegelikult jumala okei piff.

Aga tulles tagasi eilse juurde, siis sellest samast Robbie Williamsilt sain ma mingi ebamäärase minestamise hirmu. Pärast seda on mul tekkinud poes palavaga järjekorras seistes tunne, et minestan, või näiteks Vatikanis 35 kraadise päikese käes muuseumi järjekorras seistes tunne, et ma minestan… Ning eile, mil ma tundsin, et ma vist minestan, tekkis mul peale selle ka paanika, et äkki ma sain seal uksekoodi-mälus seistes mini-insuldi… Karli polnud, võtsin kiiresti telefoni, et sõbrannale helistada, lootes, et ta mu maha rahustab. Selle asemel ta pakkus välja, et ma peaks insuldi-kontrolli minema.

Karl jõudis koju… Kuna mu pearinglus läks üle ja üks keha pool teisest oluliselt tuimem ei olnud ning minu kontrollküsimuse peale “Kas mu naeratus on ÜHTLANE?”, sain vastuseks, et täitsa ok, siis mul hirm kadus. Ilmselt oli lihtsalt juhe täiesti koos.

PS: Juurdlesin selle üle ka, et võiks ju nüüd postitada Facebooki vegan gruppi küsimuse (ise mitte vegan olles), et mis vitamiine võtta, kui mini-insult kannul. Et noh, siis saaks üks teatud ajakirjanik noppida sealt minu küsimuse välja ja teha artikli stiilis “Kuidas veganid insulti eirates ikka oma imedieedist ei loobu ja keelduvad arstile minemast.” Kui keegi huumorist aru ei saanud, siis: LINK.