5. aprill oli see päev, mil pidin astuma elus esimest korda lennuki peale, ÜKSI. Mitte et ühtegi teist inimest lennukisse ei tuleks, aga mul ei olnud ühtegi täiskasvanud saatjat. Ethel see eest oli! Mina olen siiamaani tegelenud reiside puhul sellega, et otsin sihtkohta, hotelle, hindu, lennupileteid jne, ühesõnaga bookin nagu hull, ostan piletid ja teen kindlustused. Pärast seda on minu töö tehtud, lennujaamas võtan oma tableti sisse, ütlen oma tuntud lause “Nüüd hakkas küll mõjuma :D” ja mingid check-innid, pagasi ära andmised, passi või piletite ette näitamised ja õige värava ees ootamine pole enam minu teema, seal ma lähen lihtsalt vooluga (üldiselt siis Karliga) kaasa.

Etheliga olime varakult lennujaamas. Närvis olin ma vaid siis, kui turvakontroll palus just meil kõik kotid avada. Siis mul tõesti käed värisesid ja kartsin, et kõik mu trussikud (meil olid vaid käsipagasid) lindil laiali lendavad või et olen oma Xanaxitele kaasa võtnud raudselt vale paberi. Õnneks keegi mu trussikute vastu huvi ei tundunud ja tablette oleks ka võinud vist 8 pakki kaasas olla.

Värava ees võtsin oma tableti igaks juhuks ikkagi sisse. Seekord oli aga kõik juba algusest peale rahulik ja nii jäigi. Ilmselt lööb see mõistuse selgeks, kui pead oma väikse 6-aastase eest hoolt kandma. Ethel kardab natuke tõusta ja maanduda, sest ta ütleb, et tal lähevad siis kõrvad ja hääl imelikuks, aga muidu ei karda õnneks. Lennukis vahtis Ethel multikaid ja mina vegeteerisin niisama. Üldiselt ei viitsi ma lennukis mingit filmi vaadata, sest ma pärast ei mäleta sellest midagi 😀 Eriti kreisi oli Estonian Airi wifi lennukis. Ma küll netti ei läinud, aga tundub täiesti friik, et samal ajal, kui su lennukipiloot kokpitis parasjagu näiteks enekaga pooleli on, siis sina tsätid feissis?!

Seekord julgesin ma suht esimest korda elus ka aknast välja vaadata 😀 Ja kui maandumisel lennuk keeras ühele või teisele poole, ei arvanudki ma, et see kohe alla kukub. Tavaliselt vahin ma lennusaatjate nägusid, et kui nemad naeratavad, siis järelikult kapten just kirvega kokpiti ukse taga ei peksa vms, aga seekord oli ühel stjuuardessil küll selline nägu peas terve reisi vältel, nagu oleksime just kaotanud mõlemad mootorid. Igal teisel lennul oleksin ma olnud sellest näost täiesti paanikas, seekord oli mul aga suht suva.

Minu väike gasellike EXITi poole kimamas

Belgiasse jõudes tuli meile Meelimari meile lennujaama vastu. Olgem ausad, tegelikult ei läinud me Belgiat avastama, vaid läksime Pellile (nii Ethel teda kutsub) külla. Ethel läbis selle ca 5 km lennujaamast (tundus lõputa lennujaam ja kui ma selles lennujaamas viimati aasta tagasi maandusin, siis ei olnud ma veel tablettidele üle läinud ja vana hea alks töötas nii, et ma ei mälleta mitte muffigi) välja nagu väike kergejalgne gasell ja lõpuks olimegi autos, et Brüsselist Liege poole sõita.