Täna hommikul sain oma vaktsiinisüsti kätte. Kaja kultuurikeskuses Mustamäel. Kui bronni tegin, siis oli valida Lasnaka ja Mustaka vahel ning jäin viimase juurde. Kolmandiku tee peal avastasin, et olin tööarvutilaadija koju unustanud. Sekundiga mõtlesin, et suva, lähen pärast vaktsineerimist järele, siis tuli meelde, et mul ei ole võtit ja laps on selleks ajaks juba mingil ekskursioonil. Pidin tagasi keerama. Jõudsin ka juba närvi minna, sest ei jõua õigeks ajaks. Ma jõuan alati õigeks ajaks!

Mul polnud aimugi, misasi see Kaja kultuurikeskus on ja kaua sinna sõidab. Mul on alati ette ebamugav, kui pean sõitma kuhugi kanti, mis on mulle tundmatu, kus on palju rahvast jne. Ärge küsige, miks. Lõpuks on alati täiesti suva, aga ette tundub alati ebameeldiv. Kohale jõudma hakates nägin eemalt suuri silte, mis suunasid õigesse tänavasse ja sealt juba parklasse. Rahvast oli mõnusalt vähe ja mu paanika hajus. Tundus, et kõik on väga hästi organiseeritud – sildid, parkimine korraldatud, inimesed ukse peal rahvast vastu võtmas, suunamas, suunaviidad igal pool…

Esimese laua taga, kus pidin dokumenti näitama, küsiti mult, kas olen ka ametlikult koroona läbi põdenud. Olen! Ja siis saabus positiivne üllatus – minule piisab vaid ühest süstist ja olengi vaktsineeritud. Ma absoluutselt ei teadnud, et minusugustega nii on, aga teadmine, et pean siia nüüd vaid ühe korra tulema ja see üks kord ongi praegu, oli minu jaoks väga vabastav. Sain templi käele.

Järgmise laua taga küsiti minult, mis ajaks mul oli broneeritud. Avastasin, et olin vaid 1 minuti hilinenud. Ehk et olingi põhimõtteliselt täpselt õigeks ajaks jõudnud. Mind suunati ühte kardinatega boksi, kus meditsiiniõde (vist oli mees, ma ei saanudki aru, tal oli mask ees ja oli selline nii ja naa tüüp :D) palus asjad toolile panna ning teisele toolile istuda. Juba määriski ta mu vasakut õlga ja tegi sutsaka ning plaaster peale. Ütles, et sauna ei soovita täna minna. Duši alla võib. Joomise kohta ei öelnud midagi. Väidetavalt on eestlastel just see Kõige Tähtsam Küsimus. Pole hullu, saan hakkama. Üks sõbranna ütles, et ta tuttavale öeldi, et maratoni ei tohi joosta. Ju ma ei näinud selline välja, kes õhtul maratoni jooksma kukuks. Ju ma ei jätnud ka alkohooliku muljet, et ta sellest juttu ei tehtud. Win!

Juba haarasingi asjad ja onu (tädi?) palus mul võtta kõrval asuvalt laualt kommi ja vett ning istuda ruumi keskele ühele toolidest 15 minutiks. Tavaline rutiin, sest mõnel on hakanud halb. Ma ei kartnud ei süsti ega seda, et mul halb hakkab, kuid rahvarohketes kohtades ja palavaga võib mul vahel paanikahoog või minestuse tunne tekkida küll. Ruum oli aga avar, inimesi oli täpselt nii palju, nagu ruum ette nägi, võtsin ühe kommi ja väikse veepudeli, istusin maha ning tegin kortsulise otsaesisega selfi. Mõtlesin, et kuigi see oli väärt süst, mis ma sain, peaks ka otsaesisele paar sutsu tegema.

Ühesõnaga kõik oli nii meeldiv ja organiseeritud, nii et ma sain kohe terveks päevaks positiivse kiki. Isegi Kaja kultuurikeskus ise jättis hea mulje 😀 Käsi surises päeva jooksul ja on nats tundlik, aga ei midagi hullu. Loodan, et hullemaks ei lähe.

Minge vaktsineerima! Jee!