Kui mingi reis ees ootamas, lisan ma oma ilmateate äppi alati tolle sihtkoha ja jälgin huviga ilmaennustust. See on ilmselgelt ilmakiiks, sest ma ei hakka ilma jälgima nädal või kaks enne. Vabalt ka näiteks pool aastat enne. Praegu on mul äpis Costa Adeje. Päris minu masti ilma seal praegu pole, no päeval kisub 20-24 välja. Õhtud ja ööd pole just eriti suvised. Täna hommikul ärkasin, tegin kiire tiiru telefonis ja viskasin pilgu peale ka Costa Adeje ilmaoludele. Kell oli 9 ja 14 kraadi! Mu kaasa kutsus meid sinna reisile ja kui ma toona kurtsin, et veebruari lõpus ja märtsi alguses on seal ju veel külm, siis ta kinnitas, et ta varem ka sel ajal käinud ja megasuvi ootab ees. Täna hommikul vehkisin oma äpiga ta nina ees ja küsisin, et MISASI SEE ON – 14 kraadi?! “Aga ei, pole hullu midagi, sina teed meile kõigile pannkooke ja katad terrassile laua ning eks me siis naudime lõdisedes 14 kraadises külmas,” julgustasin. Tegelikult ootan minekut väga, suva, mis kraadid öösel või varahommikul on.

*

Täna olin apteegis ja minu ees oli järjekorras närviline naine, kes muudkui mölises proviisor-teenindajaga, et kunagi ta ei saa oma retseptidega kõiki rohupakke kätte, alati jääb apteegil midagi puudu. Kui teenindaja soovitas teise apteeki vaadata, sest tal tõesti ei ole noh, riidles naine vastu, et kuhu ta nüüd minema peaks ja kui seal ka ei ole, mida ta siis teeb. Kuigi teenindaja oli väga viisakas, hakkas kogu see õiendamine otsast peale uuesti. Kui ma tavaliselt ei sekku, siis see oli tõesti liig. “Kuulge, tädi, võtke nüüd palun kokku ennast!” ütlesin rahulikult talle selja tagant. Vaikus ja siis pööras õiendav pea üllatusega minu poole… Korraks oli tal vist natuke piinlik, aga siis… Siis ta jätkas, püüdes nüüd ka mulle seletada, kui pekkis see apteek ikka on. Õnneks mõne aja pärast ta adus, et ega need rohud sinna apteeki ta vingumise peale niikuinii ei teki. Sisimas tahtsin talle öelda, et võtku mingeid (rahustavaid) rohtusid, siis aga mõistsin, et see oleks inetu ja võibolla ta tahtiski neid võtta, aga apteegis ei olnud.

*

Viisin lapse ja tema sõbranna täna Kristiine keskusesse šoppama. Tahtsin osta vajalikke asju, aga nemad leidsid maailma kõige koledamad roosad põrsas Peppa talvemütsid ning kinnitasid, et need ongi kõige vajalikumad asjad siin elus üldse praegu. Vaatasin neid mütse ja ütlesin, et ostku oma raha eest. Neil on Peppaga mingi inside joke ja ausalt, ma ei taha teada. Loomulikult panid nad need mütsid ka kohe pähe ja kõndisime kaubanduskeskusest välja. Lootsin südamest, et inimesed ei arva, et need kaks last on mõlemad minu ja ma neile ise need rämerõlged mütsid käesolevaks talveks valisin ja ostsin. Aga lapsed olid õnnelikud, mis siis veel tahta?

*

Kes iganes mulle sarja “The Sinner” soovitas… Aitäh. Teine hooaeg ei olnud nii põnev kui esimene, aga see-eest esimene oli megaaaaa! Mul läks kahe päevaga. Aga ma teen teile teene vastu ja soovitan siis vahelduseks ise ka. Vaadake “Fleabag”. Vot siin on huumorit, aga ka sisu. Kaks hooaega ja üks nädalavahetus! Kirjutage, kuidas meeldis, kui lõpetate 😉

*

Teil on muidu mõni kaktus kasvanud Stockmanni Hullude Päevade maskotiks v?

Kunagi ostsin selle kaktuse, ta oli imepisikeses potis ja mingi max 4 cm pikk.

No ja vaadake nüüd seda tegelast siin all pool. Ja mina imestan, miks mul kõik mägipalmid kodus välja surevad. Nad lihtsalt on peale ilusa välimuse ka väga hea maitsega.

Päisepildil: talv.