Tunnen, et pean alustama vabandusega, et pole siia päris pikka aega midagi kirjutanud. Vast on ikka mõned, kes vahel siia blogisse kiikavad, et kas on midagi uut, ja peavad pettuma. Ega ma ju nõudluse peale ei kirjuta, aga ei saa ka öelda, et ma täitsa ENDA jaoks bloginud olen. Sel juhul kirjutaks ma ilmselt Wordi ja paneks save Documents, kus on fail “Top secret” vms. Ma ise oleks küll jumala närvis, kui mul oleks keegi lemmik, kelle blogi ma ikka ja jälle avan lootuses teada saada, kuidas tal läheb, või midagigi.

Ma pole olnud suuteline siia kirjutama, sest… sest ma olen liiga õnnelik. Ma ei saa öelda, et mul pole ühtegi mure, aga olenemata mõnest probleemist, olen ma lihtsalt liiga õnnelik, et kirjutada. Jah, see on võimalik. Kui millalgi enne oli kirjutamine omamoodi teraapiline, tekitas igavuse ja igatsuse vahele veidi elevust, siis nüüd mul pole siin eriti midagi maandada. Pean ümberõppele minema. Harjutama, kuidas kirjutada, kui ollakse õnnelik. Trikk on selles, et ma ei saa hakata lihtsalt õnneliku inimese juttu kirjutama, sest see pole minu stiil 😀

Eks ma tunnen ikka ära, kui ma midagi väga lolli või jaburat enda ümber näen, aga mul ei teki enam sellist emotsiooni nagu varem, et tahaks kõigiga jagada. Jagan paari sõbraga, panen paar suure naeratusega tujukuju ja korras, elu läheb edasi. No näiteks nägin eile Facebookis mingit fotosessiooni kuulutust, et tule sellesse kohta, maksa nii palju ja vastu saad siis teatud arv pilte, pluss ühe fantaasiapildi. Kogu info oli kirja pandud ühe tehtud “fantaasiapildi” peale, kus seisis alasti, mitte just väga kenade kehavormidega naine (kehavormid pole tegelikult tolle reklaami osas määrava tähtsusega), kellel olid tisside otsas väiksed tammetõrumütsid, ning neid tammetõrumütse vaatas heldinult seal kõrval “Jääajast” tuntud väike totakas orav. See kompott oli sama valus kui otse päikesesse vaatamine. No ja siis? Kõik ei ole ühtemoodi andekad. Ongi hoopis teistmoodi andekad 😀

Ma isegi ei tea, millal alates blogimisega alustamisest sai õnnelikust minust õnnetum mina ja millal nüüd uuesti õnnetumast minast õnnelik mina. Ega ma siis terve blogiajaloo kurvameelne pole olnud, aga mingi suur elusse koperdamine mul vahepeal igatahes oli. Kindlasti ei julge ma hõisata, et olen edaspidi 55 aastat järjest õnnelik ja enam kunagi deprekasse ei lange. Aga detsembris lähen ma arstile ja olen valmis tegema ettepaneku, et aitab lõpuks küll, ma olen valmis nüüd ISE üksi edasi minema ilma kolm-hommikul-üks-lõunal-ja-üks-õhtul reeglita.

Ma mitte-depressioonis 😀