Enne seda, kui Sri Lankale läksin, käisin esimest korda elus spreipäevituses. Vahel mul tekivad mingid sellised äkkmõtted, suva kui mõttekad need alati on või ei ole. Triibuliseks jääda ma ei kartnud, tänapäeval vist ei kooru spreipäevitus nii ebaühtlaselt maha kui vanasti, ja pealegi oli mul plaan puhkusel ju päikest peale võtta.

Salongis juhatati mind pisikesse plaaditud ruumi, mis nägi välja nagu tualett, ainult et seal ei olnud dušši ega WCd. Plaadid olid maast laeni pruunid, ilmselgelt ei oleks mõttekas seda ruumi valgete plaatide ja valgete vuugivahedega ehitada. Natuke hirmuäratav suur pritspüstol oli juhtmega mingi aparatuuri küljes seina ääres. Mul paluti alasti võtta, riided nagisse riputada, kaitsemüts pähe panna ja paberist stringid jalga. Stringideks on neid muidugi palju nimetada. Teenindaja läks selleks ajaks välja.

Tegin, mis kästud, ning jäin siis keset seda pruuni “vannituba”, paberist stringiollused jalas ja paberist pehme kaitsemüts peas, ootama. Natukese aja pärast teenindaja koputas ja tuli uuesti sisse – seljas JOPE. Mitte paks oversize talvejope, aga selline kevadsügisene bomber-jope. Mul pole muidu probleemi arsti või massööri juures end lahti riietada, aga too olukord pani mind muigama – kurguauguni “pommitaja-jopesse” riietatud ja (sprei)püstolisse relvastatud teenindaja käsib mul, kes ma olen alasti, minna seista seina äärde. Korraks oli selline tunne, et kumb see nüüd tuleb – kas gaasikamber või lastakse lihtsalt seal seina ääres maha. Kehv nali, aga ma ei üritagi nalja teha, selline tunne mul tekkis ning esimese asjana mõtlesin seal hoopis juutide peale, mitte sellele, kuidas ma oma kuldse ja särava päevitusega peagi Sri Lankale sõidan.

Teenindaja pani spreiaparaadi ja -püstoli undama ning juhendas mind väga viisakalt ja sõbralikult – jalad nüüd harki, käed üles, lõug alla, lõug üles, silmad kinni… Lõpuks pidin 7 minutit käed laiali ventilaatori ees kuivama 😀 Ühelt poolt! Ja 7 minutit teiselt poolt! Vägisi kippus naer peale.

Mul tuli seoses reisil käimisega veel üks asi meelde. Nimelt nädal enne minekut andis mulle meie kunagine koostööpartner Dr.OHHIRA probiootikume proovida. Väidetavalt on nende kapslite sisu 3 aastat fermenteeritud ja sisaldab ikka päriselt ka elusaid baktereid. Võtsin neid ca nädal enne reisi ja ka terve reisi ajal ning ma ei tea, kas oli juhus või siis tõesti aitas, aga kõhuprobleeme ei tekkinud üldse. Iga reis mul nii vedanud ei ole. Kunagi, kui tervisekooli loengutes käisin, siis sealne toitumisnõustaja soovitas hakata nädal enne sellisele reisile minekut iga päev hapukapsast sööma, et soolestikku ette valmistada. Nüüd on mul Dr. Ohhira pakk otsas ja tegelikult peaks hoopis uue portsu tellima, lapsele ka, tema sööb mul suhteliselt kesiselt 🙁

Pildil väike kalavalik Sri Lanka rannarestoranis, kuidagi kurb vaatepilt 🙁

Päise pilt: pixabay.com