Peaaegu 6 aastat tagasi võtsin koju kassi. Pesaleidjast, 3aastase Miilu. Ma olen sellest varem kirjutanud ka, aga juhtus nii, et olime reisil ja Miilu oli minu ema juures Rakvere kandis maal. Ema oli temaga rihma otsas õue läinud ning Miilu friikis auti, kiskus end lahti ja jooksis minema. Mingi hetkeni oli lootus, et äkki leitakse kiisu üles, aga läks teisiti.

Olime nii õnnetud, ma isegi ei oska seda tunnet kirjeldada. Nagu olekski pereliikmest ilma jäänud ja minu tol ajal 5aastane laps oli samuti nii kurb. Nii kurb, et veel aastaid hiljem vaatas ta kodus raamis Miilu pilti ja pisarad tulid iga kord silma, kui sellele loole mõtles. Laps on nüüd 10 ja meil on kodus ammu kaks uut kassi. Ema võttis Pesaleidjast ka ise koju enda päris kiisu.

Mõned päevad tagasi helistas mulle tööl olles võõras number. Võtsin vastu ja esimese hooga ei saanud aru, kust kõne tuleb.

“Tere. Me leidsime teie kassi, siin on inimesed, kes ta leidsid.”

Mina: “???????” 

Teisel pool telefoni: “Miilu! On see teie kass?”

Ma olin täiesti šokis ja ei saanud midagi aru: “On ta ELUS? Või ta on surnud?” (Kujutasin ette, et leiti tema laip või skelett, ma ei teagi).

“Ta on täitsa elus, veidi kõhna, aga muud viga ei tundu!”

Mina: “Oodake, KUST te helistate?”

“Rakvere loomakliinikust!”

Ja siis mulle jõusid alles kohale – nad leidsid mu VIIS AASTAT KADUNUD OLNUD MIILU!!! Ahhetasin ja pudistasin telefoni mingeid sõnu ritta.

“Kui kaua ta siis kadunud oli?” küsis naishääl kliinikust, umbes nagu Miilu oleks üleeile jooksu pannud.

Mina: “VIIS AASTAT!”

Tema: “VIIS AASTAT????????” 

Sel hetkel tundsin, nagu ma osaleksin Kilumetsa saates “Sind otsides” või mis see oligi, kus kadunud sugulasi kokku viidi.

“Siin on inimesed ka, kes ta leidsid, oli umbes 3 kuud õues hulkunud.”

Helistasin KOHE emale, et kas ta saab Miilule järele minna. Ema ei saanud esimese hooga samuti aru, mis toimub, aga Miilu on nüüd ema juures ja kosub.

Miilu saabus just tagasi minu ema juurde

Ema pesi ta puhtaks ja pani teki alla. Arst olid ta üle vaadanud ja midagi viga ei paistnud.

Miilu oli väga rahulik ja kolis kohe esimesel õhtul voodisse kaissu

Nüüd naudib ta oma kassielu täiel määral. Ei pelga, ronib sülle ja on täielik kaisukass, just nagu varemgi.

Ma väga palju tol hetkel aru ei saanud, aga Miilu võttis vist keegi omale, kui ta ära kadus. Kiipi ei kontrollinud. Ja siis sõitsid nad minema ja hülgasid 5 aastat hiljem kassi. Nagu kes nii teeb? Põhimõtteliselt oli Miilu 5 aastat pantvangis. See teeb kassiaastates mingi kolmandik elu.

Miilu jääbki nüüd ema juurde elama, ma ei saa teda oma koju kolmandaks kassiks tuua, sest meie Jinxy saaks rabanduse ja muutuks veel autistlikumaks, kui ta praegu on. Aga ema võttis Miilu suure rõõmuga vastu ja Miilul algas jälle uus elu 🙂 Meie saame aga Miilul külas käia 🙂 Mul on nii hea tunne nüüd, sest see teadmatus näris ja lool oli justkui lõpp puudu, ma ei suutnud sellega kunagi leppida. Nüüd on hinges rahu.