Sõitsin eile töölt koju ja klõpsisin autoraadiot. Jäin kuulatama, kui kõlas: too much love will kill you… Mitte et oo, lemmiklugu, vaid mõttega, et krt, see on vist Queen. Vist nagu ikka on. No muidugi oli, mälu ei petnud. Jah, mingi suvaline teadmine kuskilt kaugelt, sest Queen ei ole minu teema. Ei huvita mind tema isik, ei kinodes jooksev film, ei muusika. Lihtsalt nendin fakti ja neile, kellele meeldib, siis… kammoon, see on ju muusika – kõigil oma muusikamaitse, meeleseisundid, elud, lemmikud. Aga…

Too much love will kill you…?

Too much vähki tapab! Too much kokaiini tapab! Aga see armastuse kallal nämmutamine… No ei ole minu teema. Lugesin spetsiaalselt killerarmastuselaulu sõnad üle, eks seal võib muidugi leida sügavama sisu. Samas, suht tüüpline jura.

“Oh, I feel like no-one ever told the truth to me.
About growing up and what a struggle it would be”

Ma ei tea, mis vati sees Freddy elas (ilmselt teaks, kui filmi vaataks?) ja isegi, kui ma püüan minna ajas tagasi tema aega, siis noh – kõik me arvame, et just see MEIE aeg on kõige erilisem.

Tegelt oleneb kõik meeleseisundist ja paljust muust. Mul on olnud hetki, kus kuulan autos täiest kõlarist plaadilt 4 korda järjest Florence + The Machine’i:

“Never let me go, never let me go.
And the arms of the ocean are carrying me.
And all this devotion was rushing over me.

Ookeani käed kannavad mind??? Krt see on hullem, kui see, et liiga palju armastust tapab mind ära, iga kell. Aga vot üks esitaja kõlab oma teatraalsuses minu jaoks banaalselt ja teine… võrratult ja mingi ägeda kiiksu ja omapäraga.

VÄGA harva kuulan selliseid armastuslugusid. VÄGA-VÄGA harva. Justkui see eluperiood oleks möödas – jäi sinna 20ndate eluaastate algusesse ja sedasi, nagu tol ajal, kus olid esimesed “armastused” (jah, jutumärgid!) jne, pole see kunagi uuesti tagasi tulnud. Ja ma loodan, et mitte IIALGI ei teki mu elus hetk, kus kuulan Adele või veel hullem, olen huvitatud minema Adele KAVEREID kuulama, mis pole isegi päris Adele. See on mul justkui üks elu suurimatest hirmudest – nii pekkis küll kunagi olla ei tahaks. Adelet ei sooviks vaenlasele ka, ma ütlen.

Võimalik, et oma hilisemas täiskasvanueas pole ma olnud piisavalt naiivne. Võimalik, et olen hoopis liiga alalhoidlik. Võimalik, et blokeerin mingeid tundeid. Kõik on võimalik. Võibolla aga olen täiesti okei. Sest ma tõesti olen õnnelik! Iga kell valin minaks olemise, kui midagi sellist, et 35aastaselt loen mingi kolm päeva tuttavaks olnud tüübi kirju ja sõnumeid ning kujutan ette, kuidas iga sõna ja emotikon tähendab seda ja toda – no et, näed ta ütles NII, JÄRELIKULT ta on SELLINE. Näed, nüüd ütles NAA, JÄRELIKULT ta on ka SELLINE. Sest ta ÜTLES nii?! 😀 “Lisaks siin just mõtlesime, et kuna me nii hästi (pärast kolmepäevast tutvust ühel lainel oleme), siis koliks kokku!” Tegelt, tehku inimesed, mis tahavad. Koligu kohe teisest päevast kokku, aga et PÄRISELT kolme e-maili, ühe öö ja 4 tundi kestnud telefonikõne põhjal teha järeldusi, et tegelikult ka oleme hingesugulased ja rinnale taguda… Peab ikka eriline “Adele” olema.

Jajah, mul pole tundeid, empaatiavõimest rääkimata. Ei käi ma ju ka kinos armastusfilme ja draamasid vaatamas. Tõesti, tahan filmist midagi, mis stimuleerib. Armastusteemad ei stimuleeri, teevad hoopis depressiivseks – tekitavad minus hoopis üleüldise identiteedi ja surma küsimuse. Ja sellest olen ma siin juba kirjutanud küll ja küll, mis surmast mõtlemine mulle tähendab. Ei midagi liiga nauditavat!

Tahaks küsida teilt midagi, aga no mida. Liiga isiklik teema vist kah.

Päise pilt: pexels.com. (Elu peaks lõbus olema, liiga tõsiselt ei saa võtta).