Too Much Love Will Kill You?
Sõitsin eile töölt koju ja klõpsisin autoraadiot. Jäin kuulatama, kui kõlas: too much love will kill you… Mitte et oo, lemmiklugu, vaid mõttega, et krt, see on vist Queen. Vist nagu ikka on. No muidugi oli, mälu ei petnud. Jah, mingi suvaline teadmine kuskilt kaugelt, sest Queen ei ole minu teema. Ei huvita mind tema isik, ei kinodes jooksev film, ei muusika. Lihtsalt nendin fakti ja neile, kellele meeldib, siis… kammoon, see on ju muusika – kõigil oma muusikamaitse, meeleseisundid, elud, lemmikud. Aga…
Too much love will kill you…?
Too much vähki tapab! Too much kokaiini tapab! Aga see armastuse kallal nämmutamine… No ei ole minu teema. Lugesin spetsiaalselt killerarmastuselaulu sõnad üle, eks seal võib muidugi leida sügavama sisu. Samas, suht tüüpline jura.
“Oh, I feel like no-one ever told the truth to me.
About growing up and what a struggle it would be”
Ma ei tea, mis vati sees Freddy elas (ilmselt teaks, kui filmi vaataks?) ja isegi, kui ma püüan minna ajas tagasi tema aega, siis noh – kõik me arvame, et just see MEIE aeg on kõige erilisem.
Tegelt oleneb kõik meeleseisundist ja paljust muust. Mul on olnud hetki, kus kuulan autos täiest kõlarist plaadilt 4 korda järjest Florence + The Machine’i:
And all this devotion was rushing over me.“
Ookeani käed kannavad mind??? Krt see on hullem, kui see, et liiga palju armastust tapab mind ära, iga kell. Aga vot üks esitaja kõlab oma teatraalsuses minu jaoks banaalselt ja teine… võrratult ja mingi ägeda kiiksu ja omapäraga.
VÄGA harva kuulan selliseid armastuslugusid. VÄGA-VÄGA harva. Justkui see eluperiood oleks möödas – jäi sinna 20ndate eluaastate algusesse ja sedasi, nagu tol ajal, kus olid esimesed “armastused” (jah, jutumärgid!) jne, pole see kunagi uuesti tagasi tulnud. Ja ma loodan, et mitte IIALGI ei teki mu elus hetk, kus kuulan Adele või veel hullem, olen huvitatud minema Adele KAVEREID kuulama, mis pole isegi päris Adele. See on mul justkui üks elu suurimatest hirmudest – nii pekkis küll kunagi olla ei tahaks. Adelet ei sooviks vaenlasele ka, ma ütlen.
Võimalik, et oma hilisemas täiskasvanueas pole ma olnud piisavalt naiivne. Võimalik, et olen hoopis liiga alalhoidlik. Võimalik, et blokeerin mingeid tundeid. Kõik on võimalik. Võibolla aga olen täiesti okei. Sest ma tõesti olen õnnelik! Iga kell valin minaks olemise, kui midagi sellist, et 35aastaselt loen mingi kolm päeva tuttavaks olnud tüübi kirju ja sõnumeid ning kujutan ette, kuidas iga sõna ja emotikon tähendab seda ja toda – no et, näed ta ütles NII, JÄRELIKULT ta on SELLINE. Näed, nüüd ütles NAA, JÄRELIKULT ta on ka SELLINE. Sest ta ÜTLES nii?! 😀 “Lisaks siin just mõtlesime, et kuna me nii hästi (pärast kolmepäevast tutvust ühel lainel oleme), siis koliks kokku!” Tegelt, tehku inimesed, mis tahavad. Koligu kohe teisest päevast kokku, aga et PÄRISELT kolme e-maili, ühe öö ja 4 tundi kestnud telefonikõne põhjal teha järeldusi, et tegelikult ka oleme hingesugulased ja rinnale taguda… Peab ikka eriline “Adele” olema.
Jajah, mul pole tundeid, empaatiavõimest rääkimata. Ei käi ma ju ka kinos armastusfilme ja draamasid vaatamas. Tõesti, tahan filmist midagi, mis stimuleerib. Armastusteemad ei stimuleeri, teevad hoopis depressiivseks – tekitavad minus hoopis üleüldise identiteedi ja surma küsimuse. Ja sellest olen ma siin juba kirjutanud küll ja küll, mis surmast mõtlemine mulle tähendab. Ei midagi liiga nauditavat!
Tahaks küsida teilt midagi, aga no mida. Liiga isiklik teema vist kah.
Päise pilt: pexels.com. (Elu peaks lõbus olema, liiga tõsiselt ei saa võtta).
Viivi
No oleneb, mis nurgast vaadata. Kui mõelda, et Freddie suri AIDSi turvamata vahekordade tõttu, siis tuleb küll huvitav sõnum taha mumst.
ebaparlikarp
Seda nüüd küll!
Anni
Ma ei mõista, miks arvad, et Freddy vati sees elas või kuidas ta üldse selle looga seotud on? Selle laulu esitaja on Brian May ja samuti üks kaasautoritest, kelledest ükski ei olnud Freddy.
Sorry, häiris veidi selline möödapanek …
ebaparlikarp
Oeh, ei saa ju nii tõsiselt kõike võtta 🙁
Mari
Lihtsalt infoks, et Too Much Love Will Kill You ei ole Freddie lugu. Selle kirjutas kitarrist Brian May.
pähkel
Ma ei ole ka kunagi olnud Queeni fänn, aga fännan samast perioodist näiteks Bowiet. Kuigi no tal on väga erinevaid perioode ja need on kõik omamoodi head.
Aga tekst on minu jaoks oluline. Võta Eestis kasvõi Vennaskond. Suht lihtne meloodia, aga millised sügavad tekstid paljudel lugudel on. Ei pea silmas Pille-Riini jms, mis on saanud rahvahittideks.
ebaparlikarp
Tekstidest rääkides – Dagö! Kui miski on klišee vastand, siis need on Dagö laulude tekstid! Fantastilised, meloodia ka muidugi 🙂
trt
Minu jaoks näiteks just Dagö lood täiega punnitatud klišeed. Aga jääb tegelikult arusaamatuks, miks selline lugu üldse, mis sellega öelda tahad, nii mõttetu plärtsatus kuidagi.
ebaparlikarp
Dagö lugude sõnad on klišee? Nagu millega võrreldes? 😀 Mis sa sellega öelda tahad, nii mõttetu plärtsatus kuidagi. 🙁
Biku
Laulusõnad muusikas on sellised mida ma tähele ei pane ega üldse analüüsigi kuna enamus sõnad on niigi suht jaburad või ebaloogilised. Mõtle kui palju muusikat on maailmas ja neile kõigile oleks ikka suht võimati mõelda välja midagi mõistlikku 😀 ma ise naudin muusikas enim siiski meloodiat ja seda et rütm mulle meeldib. Kui muusika iseenesest kõlab nagu täispask või liiga igav mu jaoks siis sõnad mind ammuilma selles loos ei huvita. Nende romantiliste lugudega on nii, et ma pole ka väga suurem asi armastuslugude fänn. Kuid ma pean ütlema et pool aastat tagasi kui mu teele tuli mu praegune kallim siis armastuslood ja sõnad nendes said ikka totaalselt uue tähenduse. No lihtsalt nii sees olin omadega 😊 ja ma tõsiselt tundsin ja tunnen siianigi ennast kui teismeline. Aga samas selline romantik ma otseselt pole, lilli ei oota, lilled pole kunagi huvitanud ega sellised asjad mis justkui stereotüüpide järgi peaks naistele meeldima.
Karin
See päisepilt on ehtne näide, sellest kui Too much love will kill you – kujuta ette kui see naine mehele kuhugi ribidesse või kõri peale kukub 😂😁
ebaparlikarp
😀 😀 Hahaa