Kõik me teeme vigu
Seoses sellega, et sõidan nüüd tööle ja tagasi ca 4 korda kiiremini (ajaliselt :D) kui pool aastat tagasi, on elu hulga stressivaesem. Üleüldise stressi vaesem, aga ka liiklusstressivaesem. Ei istu enam ummikutes ja kuna teekond lühem, siis jõuan troppidega palju vähem liikluses kokku puutuda.
Õhtulehes oli just artikkel, kuidas talitseda oma tundeid, kui liiklus närvi ajab. Artiklis oli välja toodud viis nippi, et mitte närvi minna. Tsiteerin:
1. Hinga sügavalt sisse ja välja. Tõsta õlgu üles ja alla mitu korda.
2. Kuula muusikat. Aga mitte sellist, mis innustab sind kiiremini sõitma, vaid rahustavat.
3. Ära lase end provotseerida, käitu ratsionaalselt. Mõtle, et sinust mööda kihutanud autol oli ehk kiire sünnitusmajja.
4. Tee peatus. Joo kohvi või jaluta. Liikumine aitab maandada tundeid. Jätka sõitu, kui oled rahunenud.
5. Pea meeles, et inimesed teevad vigu. Ära võta asja isiklikult.
Nüüd kujutan ette, kuidas ma iga päev vanast töökohast 40-60 minutit oleks koju sõitnud. Hingan ma niikuinii, see pole eriline soovitus inimesele, kes on elus, aga peale hingamise nõksutaksin siis õlgu üles-alla terve sõidu vältel.
Ei kujuta hästi ette, et mingi kindel muusika mind kiiremini sõitma innustaks, aga võibolla alateadlikult. Rahustav muusika? Ilmselt see ei saa olla lemmikmuusika, sest see mitte ei rahusta, vaid tekitab emotsiooni, samas ei saa see olla ka midagi halba, sest see ajaks närvi. Keeruline punkt täita.
Kolmas punkt on samuti kummaline, sest kui peaksin mõtlema, et need äkilised ridade vahel pendeldajad ning vahele pressijad on kõik sünnitusmajja teel, siis neid on kuidagi kole palju sinna sünnitama minemas. Iga päev. Põhimõtteliselt sõidakski nagu sünnitajate vahel.
Tee peatus, joo kohvi, jaluta. Kui ma niikuinii kuni tund aega koju sõitsin ja oleks veel vahepeal peatuse teinud ning jalutama kukkunud, millal ma üldse koju oleks jõudnud. Keset ummikut on ka raske parkida ja järksu jalutama hakata. Kohvitopsi ostmise peale vaadatakse ka viltu.
Ahh, mis ma tõesti isiklikult võtan! Sõidan hingates ja õlgu üles-alla kergitades sünnitajate vahel, vahepeal pargin auto ära, ostan kohvi ja jalutan, siis sõidan kodupoole edasi. Kõik ju oleme inimised.
Agnes
Mind imelikul kombel veel ei hirmutagi end ma ilmselgelt sellesse sünnitajate kampa satun liiklema. Aga ma kujutan ette, et mõnd sõiduõpilast võib see hirmutada küll. Hiljuti räägiti mulle kõrvalt nähtud juhtumist, kus õppesõidul olnud auto suri kohalt minekul välja, ilmselt sidur lasti liiga kiiresti üles ja nii ta sinna seisma jäi. Ja selle õnnetu õpilase selja taga olnud maasturijuht oli signaalitanud, õppesõiduauto kõrvale sõitnud (vastassuunavööndisse muidugi) ja rusikat viibutanud ja mis kõik talle pähe tuli, et õpilast ikka võimalikult põhjalikult traumeerida. Sellised “kogenud juhid”, pole midagi muud kui kogenud tropid. Sellised pole ilmselt ise kunagi õppinud autot juhtima, tuli emapiimaga kaasa kohe see oskus. Milleks see ülemäärane tõmblemine, sõelumine, ettesõitmine ja ohtlike olukordade tekitamine on hea, mina aru ei saa. Mingu maandagu end trennis.
ebaparlikarp
Täistropid!
Alexandra
Olen ka juba ammu oodanud mingit sisukat postitust! 😀 Lobapostitustel pole ka viga, kuid tahaks midagi Ebapärlikarbile isikupärasemat. 😀 Kniks ja kraaps!
ebaparlikarp
Sisukat? Et peaks millegi kallal võtma hakkama? 😀 On juba 3a jooksul võetud ka ju 😀
Mir.
Kas liiklusstressi puudumise tõttu polegi Ebapärlikarbis enam varasema stiiliga teravaid postitusi lugeda? Ah 😀
ebaparlikarp
Absoluutselt! Ja kogu teravus, mis alles jäänud, on suunatud reklaamikirjutamisse 😛
G.
Ma kuulan autos klassikalist muusikat, mõjub kuidagi ülendavalt ja ei lähe üldse närvi 🙂