Seoses sellega, et sõidan nüüd tööle ja tagasi ca 4 korda kiiremini (ajaliselt :D) kui pool aastat tagasi, on elu hulga stressivaesem. Üleüldise stressi vaesem, aga ka liiklusstressivaesem. Ei istu enam ummikutes ja kuna teekond lühem, siis jõuan troppidega palju vähem liikluses kokku puutuda.

Õhtulehes oli just artikkel, kuidas talitseda oma tundeid, kui liiklus närvi ajab. Artiklis oli välja toodud viis nippi, et mitte närvi minna. Tsiteerin:

1. Hinga sügavalt sisse ja välja. Tõsta õlgu üles ja alla mitu korda.

2. Kuula muusikat. Aga mitte sellist, mis innustab sind kiiremini sõitma, vaid rahustavat.

3. Ära lase end provotseerida, käitu ratsionaalselt. Mõtle, et sinust mööda kihutanud autol oli ehk kiire sünnitusmajja.

4. Tee peatus. Joo kohvi või jaluta. Liikumine aitab maandada tundeid. Jätka sõitu, kui oled rahunenud.

5. Pea meeles, et inimesed teevad vigu. Ära võta asja isiklikult. 

Nüüd kujutan ette, kuidas ma iga päev vanast töökohast 40-60 minutit oleks koju sõitnud. Hingan ma niikuinii, see pole eriline soovitus inimesele, kes on elus, aga peale hingamise nõksutaksin siis õlgu üles-alla terve sõidu vältel.

Ei kujuta hästi ette, et mingi kindel muusika mind kiiremini sõitma innustaks, aga võibolla alateadlikult. Rahustav muusika? Ilmselt see ei saa olla lemmikmuusika, sest see mitte ei rahusta, vaid tekitab emotsiooni, samas ei saa see olla ka midagi halba, sest see ajaks närvi. Keeruline punkt täita.

Kolmas punkt on samuti kummaline, sest kui peaksin mõtlema, et need äkilised ridade vahel pendeldajad ning vahele pressijad on kõik sünnitusmajja teel, siis neid on kuidagi kole palju sinna sünnitama minemas. Iga päev. Põhimõtteliselt sõidakski nagu sünnitajate vahel.

Tee peatus, joo kohvi, jaluta. Kui ma niikuinii kuni tund aega koju sõitsin ja oleks veel vahepeal peatuse teinud ning jalutama kukkunud, millal ma üldse koju oleks jõudnud. Keset ummikut on ka raske parkida ja järksu jalutama hakata. Kohvitopsi ostmise peale vaadatakse ka viltu.

Ahh, mis ma tõesti isiklikult võtan! Sõidan hingates ja õlgu üles-alla kergitades sünnitajate vahel, vahepeal pargin auto ära, ostan kohvi ja jalutan, siis sõidan kodupoole edasi. Kõik ju oleme inimised.