Öösel üles ärgates elan ma vahel täiesti teises reaalsuses. Ma ei ärka küll tihti öösel üles, aga kui ärkan, siis võin kujutada siiralt ette asju, mis hommikul ärgates tunduvad lausa absurdsed. Näiteks täna öösel ärkasin üles ja olin absoluutselt veendunud, et mul on varbas gangreen ja kuidas ma juba varem selle peale ei tulnud. Ehk siis vereringehäiretest tingitud koekärbus. Miks mitte eks?! Mul nimelt on suure varba küüne peal mingi natuke tumedam laik tekkinud (ilmselt lõin varba hiljuti ära, ei mäleta) ja öösel tundsin, et varvas tuikab… Ning järsku mõistsingi, et p*rsses – see on gangreen.

Miljon asja käis peast läbi. Tuli meelde, kuidas kunagi üks töökaaslane rääkis, et ta isal oli gangreen jalas ja ta suri ära, sest ei lubanud jalga maha võtta. Siis jõudsin mõelda, et ISEGI, kui see ei ole gangreen, siis järelikult on see lihtsalt tavaline lihasööja bakter. Ehk siis kärbuslik sidekirmepõletik. Vahet pole, mis varbal täpselt viga, aga raudselt kärbub. Kujutasin ette elu ühe jalata ja meenutasin, et kas linnapildis olen ühe jalaga naisi tihti näinud. Mitte eriti. Siis mõtisklesin, et kuidas Karlile meeldiks, kui ma siin ühe jalaga ringi hüppaks. Mina ei tea, veits ebamugav ju 😀 Mingi hetk jäin ikka uuesti magama ja hommikul ei saanud ma nagu ikka aru, KUIDAS ma reaalselt ärkvel olles suudan selliseid asju ette kujutada. Aga see ju ei ole kõik. Tavapärased näited läbi elu.

  • Sõda. Kuulen, kuidas mingid väed lähenevad ja mõtlen, et no oli tore. Natuke kuulatan ja kardan ja siis jään uuesti magama.
  • Maja kukub kokku. See on mul kõige tavalisem öine katastroofimõte. Ärkan öösel tundega, et kohe kukub meie maja kokku. Arutlen endamisi, et kas on võimalik, et me jääme ellu.
  • Pommitamine. Ärkan, sest olen kindel, et kohe lendavad mingid lennukid üle meie majade ja viskavad pommid peale. Kaugelt juba kuulen, kuidas pommid lendavad ja lähenevad… Ja siis jään magama.
  • Maailmalõpp. Et mingi suur tulekeralaine käib üle Maa ja muudkui läheneb meie poole… Kujutan ette, et see on ikka nii nõme olukord… ja jään magama.

Ei, need ei ole unenäod, ma olen täiesti ärkvel, vahel joon vettki voodi kõrvalt. See ei ole ka paanikahoog, sest ma olen täitsa rahulik, süda ei peksle, lihtsalt veits kardan ja mässin end teki sisse. Ma mäletan lapsepõlvest kahte asja, mida ma väga kartsin, ja usun, et see hirm on nende asjadega seotud. Elasin lapsena Kohtla-Järvel kortermajas, see maja oli suur ja lahmakas ning selle kõrval oli samasugune maja ning selle kõrval sarnane. Mingi hetk tekkisid majades mingid imelikud praod… Suured tõstukid tulid ja põhimõtteliselt haakisid need vaod “klammerdajaga” kinni. Hiiglaslikud klambrid takistamaks maju… pooleks minema? Internetti ei olnud, olid vaid kuulujutud ja need oli väga kriipid. Teine asi oli Jõhvi viadukt, millest pidime väga tihti üle sõitma, kui vanaema juurde läksime. Ja siis järsku tuli info (mul pole aimugi kust), et see viadukt (sild siis) on varisemisohtlik. Aga sõideti ikka. Ma kartsin koguaeg, et see kukub meie all kokku ning tänaseks näen ma vahel öösel unes sarnast silda ja et ma olen seal sillas hädas.

Põhimõtteliselt võiks mu teine nimi olla Katastroof. Sidekriipsuga.

Foto: pexels.com