Eile oli see päev, kus pidin erakorraliselt hambaarstile minema, kuna too teine hammas, mis ootas väljatõmbamist implantaadi jaoks, hakkas valutama ja juurepõletik aktiviseerus. See juhtus nädalavahetusel ja ma olin juba põhimõtteliselt valmis uuesti Tom Hanksi seda üksiku saare filmi vaatama, et kuidas ta selle hamba endal seal uisuga täpselt välja lõigi.

Õnneks sain Kaarlisse dr. Marandi juurde kohe esmaspäevaks aja, tema tõmbas mul ka eelmise hamba välja ja mul tekkis ta vastu suur usaldustunne. Ta oli kuidagi eluterve suhtumisega ja oskas ka liigse nämmutamisega mul hirmu maha võtta. Läksin kabinetti, heitsin toolile ja teadsin juba, mis mind ees ootab. Kohati oli hirmutav, aga samas see ei olnud enam nii suur teadmatus, mis esimesel korral. Mõtlesin, et kui minestan, oleks hea, kui arst oleks ette hoiatatud ja mainisin talle seda.

Arst: ”Mis Te nüüd, Teil endal veel kaelakett kaelas, kus kirjas, et elu on äge.”

Mina: ”Aa see.. See on iroonia!”

Igatahes tegi ta mulle süstid ära, mis paistes igemesse polnud kõige meeldivamad, aga samas süste ma ei karda, tehke kas või 30 süsti kui vaja. Pärast süste kupatas arst mind tagasi ooteruumi rohu mõju ootama, kuna tal oli vaja üks “väga raske hammas välja tõmmata” vahepeal. Nägin, kuidas ta ühte õnnetu ilmega kutti sisse kutsus. Aa, arstiõde oli mulle ooteruumi kaasa andnud ka topsi kakaod, sest ma ei olnud päeva jooksul eriti söönud. Nii ma siis luristasin seda seal poolhalvatud lõuaga.

Ca 30 mintsa hiljem tuli see kutt arstikabinetist välja. Soeng sassis, nägu punane. Siirdus maksma ja seni, kuni ta seal rääkis, ei näinud mina tal küll suus ühtegi hammast. Ilmselt arst tõmbas tal selle viimase “raske hamba” ka välja. Kutt pidi isegi korra istuma, sest tal hakkas halb… Kift ja nüüd siis minu kord.

Astusin sisse, käed värisesid. Arst raputas oma kätt ja tegi sellega mingeid harjutusi, nagu raiuks ühe käega nähtamatu kirvega puuhalgu, nii läbi võttis ta see eelmine hammas. Kui ta minu omaga möllas, ütles ta, et kõik, rohkem ta täna ei jaksa neid hambaid välja tõmmata, käsi on väsinud. Õnneks minu oma ta pooleli ei jätnud. Seekord oli mul tõmbamine valus, aga arst tegi pidevalt süste juurde ja kuigi mul oli mingitel hetkedel lausa jalg toolist püsti ja kiiksusin läbi kurgu, siis tegelikult oli arst jällegi väga empaatiline ja tunnetas neid hetki ära, kus mul valus oli. Väga hull ei olnudki tegelt. Enam ma vist väga ei kardagi 😀 Seekord ta luud ei siirdanud ja arve oli ainult mingi ca 130 eurot. Ikka parem kui eelmine neljasotine arve.

Täna on põsk paistes ja valuvaigistid sees. Usun, et elan üle. Aasta lõpuks peaks sahtel idekas korras olema! Jee!