Tõmbasin juba mõni aeg tagasi juhtme seinast välja. Ainult et sein ei ole sein, vaid töö. Ja juhtme küljes olen mina. Teate seda tunnet, kui on olnud näiteks kiire töönädal (või mis iganes tegus nädal) ja nädalavahetusel magate unevõlga välja. Ma magan praegu 8,5 aastat unevõlga välja. Ikkagi natuke piltlikult öeldes, aga samas natuke ka päriselt. Kuigi väidetavalt ei saa niimoodi ei ette ega takkajärgi magada.

Tundsin, et elus on punkt, kust tuleb edasi liikuda. 8 ja pool aastat on piisav olnud. Aga et mitte kohe nii, et kleidisaba veel vana ukse vahel ja uus ukselink käes, vaid vahepeal tuleb teha väike paus. Ja see paus on olnud imeline.

Vanasti olen mõelnud, et kes need inimesed kõik on, kes tööpäeval näiteks kell 11 kohvikus rahulikult istuvad või linnapeal uitavad. Millega nad tegelevad? Kas nad üldse millegagi tegelevad? Kas nad on õnnelikud? Nüüd olen olnud MINA see, kes ärkab hommikul üles ja… EI PEA MITTE MIDAGI TEGEMA! Olgu, laps tuleb kooli jaoks üles äratada, aga pärast seda on vabadus. Tahan, istun terve päev arvutis. Tahan, söön terve päev jäätist. Tahan, loen raamatut. Tahan, blogin. Tahan, lähen kaltsukatuurile. Tahan, lähen raamatupoodi. Tahan, lähen ostan Kaubamajast pavlovasid. Tahan, lähen sõbrannaga kohvikusse. Tahan, lähen õhtul veinitama. Tahan, sõidan teise linna. Tahan, magan. Tahan, lähen Balti jaama turule. Tahan, kondan mööda disainipoode. Tahan, lähen spaasse. Tahan, vaatan päev läbi filme. Tahan, teen.

Mis ma teinud olen? Suurt mitte midagi ja see on fantastiline tunne. Teadlik valik, et tekiks uuesti tahe tööd teha ja tööl käia, suhelda… Ja see valik on end õigustanud – ootan põnevusega oma uut peagi saabuvat väljakutset!