“Tule sööma, muidu jahtub ära!” Kõik vist on sadu kordi elus seda lauset kuulnud või siis ise nii hüüdnud. Väiksest peale on kästud sööma tulla, sest MUIDU JAHTUB ÄRA! Alati hüütakse seda just siis, kui käsil on kõige põnevam tegevus. Tegelikult ma laps olemise ajast seda aega lihtsalt ei mäleta, aga suur olemise ajast küll. Ema juures näiteks. Ema hõikab, et ma sööma tuleks, sest MUIDU JAHTUB ÄRA. Ma hõikan vastu, et kohe. Tegelikult ma lihtsalt pikendan oma vastusega aega, sest kohe pole plaanis minna, kuna mingi põnev asi on pooleli. Lõpuks tuleb muidugi ikkagi minna.

Oma last hüüan ma koguaeg nii sööma. Viiendal korral ta tuleb. Täna hüüdsin Karli ka, sest olin hommikul teinud ahjus mozzarellajuustu- ja tomatisaiu. Aga tal oli mingi asi pooleli. Ilmselt kutsusin ikka sellel kõige põnevamal hetkel. Teist korda kutsusin veel. “Tule, sest muidu jahtub tõesti ära!” Sel hetkel sain aru, et mul on tegelikult jumala suva, et ta peaks külmi saiu sööma, asi on lihtsalt selles, et siis ta arvab, et ma tegin nii mõttetud saiad, sest no soojalt on need ju tuhat korda paremad. Ma ei tahtnud, et ta arvaks, et ma mingid mõttetud saiad tegin.

Egoistlik soov see “Tule sööma, muidu jahtub ära!” 😀

(Pildil on hommikusöök :))