Kolmapäevad on mingid murdepunkti päevad. Selle RASKE trenni päevad. Või mis trenniPÄEVAD. Tavaline tööpäev on kolmapäev ja siis on õhtul sinna otsa trenn, mida ma olen juba veidi pelgama hakanud… Ma olen jõudnud staadiumisse, kus mul pole mitte seda tunnet, et ma ei viitsi trenni minna (viitsimine on see kõige väiksem mure, ausõna, viitsin vabalt), aga juba kolmapäeva päeva ajal pabistan, et krt õhtul on just SEE trenn. Et ma kärvan seal. Seda soodustab ka asjaolu, et treener otsib muga silmsidet, et teada anda, et puusad peaks ikka VEEL rohkem taha ajama. Nagu s*tuksid, tead küll, ütleb Sõbranna Trennikaaslane mulle mängleva kergusega, sest tema trennis sarnaseid märkuseid ei saa, tal on selle s*ttumisega ilmselt kõik korras.

Mu tuska suurendab ka asjaolu, et ümberringi on mõned, kes on suuruselt mina x 2 ja kes teevad üldse vaid poole vähem (tubli, et muidugi üldse teevad!) ja treener ei ütle neile mitte midagi. Sõbranna Trennikaaslane ütles seepeale, et kuule, neil teistel pole lootustki, aga sinuga ta veel näeb, et sul on võimalus.

Aitäh!

Aga praegu on trenn läbi ja ahjus on lõhe. Seoses lõhega tuli mulle meelde, et Karl rääkis paar päeva tagasi, et tal juhtus üks õudne asi. “Mis asi????” olin ma juba nagu, et kas ma tahan teada. Ja siis ta rääkis, et tegi endale kodus mõnusa vahuse latte ja kõrvale tegi suitsulõhe leiva ning leiva pealt kukkus suur lõheviil latte sisse. Plumps! Ta kergitas õlgu, jõi oma latte rahulikult ära, koukis lõhe lõpuks kruusist välja ja haukas sisse. Pidin sealsamas köögikapile äärepealt ropsima hakkama! Rääkisin Sõbranna Trennikaaslasele ka ja tal läks seepeale kõht tühjaks. Mida inimesi!

Foto: pexels.com