Mul oli kolmapäevast “Pealtnägijat” jälk vaadata. Mitte president Ilvese kulutuste pärast, vaid sellepärast, kuidas see saade kogu teemat presenteeris. Teemat juhatavad sisse näited, kuidas keegi kunagi kuskil krediitkaardi eest litse tellis või kalleid kõrvaklappe ostis.

Ilvese kulutused olid viimasel ajal suurenenud? President armastas luksust? Ma armastan ka luksust. Ja ma olen suvaline Kalamaja jorss. Ilves oli president. Okei, ühe väikse riigi president. Ning moka otsast tõdeb ka “Pealtnägija”, et see on moraaliküsimus, kui suuri kulutusi ühe väikse riigi president teha võib. Ja nüüd me oleme VÄIKSED! Aga kui valime mingeid brändirahne, siis lööme rusikatega rinnale, kui suured ja tähtsad me TEGELIKULT oleme ja terve maailm võiks seda tähele panna?!

Milles siis Ilvest süüdistatakse? Mis ma saatest teada sain? Ostis joogi Dubai kõrgema hoone tipus? Sõi visiitidel Aasia toidust kuni… lausa KREEKA köögini!!! Ööbis Hiltonis (nagu see oleks maailma mastaabis mingi kallis luksushotell?!). Selline rahakotis sorimine on lihtsalt piinlik! Nõus, et kulutused võiks avalikud olla, aga ma mõistan hukka, kuidas seda lihtrahvale presenteeritakse (a la sissejuhatus juba algas suvalise tüübi lõbumaja näitest).

Rõhutan, et minu postitus eeldab ikkagi, et Ilves ei ole krediitkaardi kulutustega reaalselt kuritegu toime pannud. Ja kui oleks, siis ma eeldaks, et seda uurib Politsei. Seega ma lihtsalt ei saa aru Pealtägija sellisest teema käsitlusest, mille peale Mustamäe või Lasnamäe (või suva kus) kitsukeses korteris maailma kibestumist läbi elades ja oma tööandjat kirudes keegi Maris või Jüri kindlasti omad järeldused teeb. Hakkab peas arvutama, mitu lasteia kohta oleks selle eest juurde saanud või mitu kilomeetrit uut teekatet. Sest selline arvutamine on eestlasel veres! Kohati ka õigustatult – Tallinna TV! Aga nii ei saa igat asja lasteaiakohtadesse või teekattesse arvutada. President on president ja elabki sellist elu, millest tavainimene ei saagi alati aru või millest võib väga lihtsalt vale mulje jääda.

See saade oli avalik naeruvääristamine just oma ülesehituse tõttu. Ja Artur Talvik sai silmi pööritada ja suud muigele ajada. Siirast muret ma selles ei näinud. Pigem ärapanemist!