Tunnistan ausalt üles, et olen noor inimene, kes hetkel veel väga pensionile ei mõtle. Ma mõtlen, et peaks mõtlema HAKKAMA. Aga ma ei mõtle. Pole nagu ühtegi ideed pensioniks. Natuke hirmutav on ka.

Eile näitas telekast mingit onklit, kes torises, et sesis 4 tundi kuskil järjekorras ja siis sai vaid ühe pätsi saia ja leiba.

Mina: “Issand, NELI tundi mingis järjekorras seista ühe leiva ja saia pärast. Mis need maksavad kokku? Mingi euro?”

Karl: “TASUTA sai ju!”

Mina: “Tasuta küll, aga vana inimene ja niimoodi 4 tundi seista ja oodata?!”

Karl (tegelikult ikka naljatades ja mind provotseerides): “Ahh, mis tal muidu ikka teha oleks olnud selle asemel?”

Mina: “Selge, siis kui me vanaks jääme, lähed sina sinna järtsi neljaks tunniks seisma.”

Karl: “Ja mis sina siis teed?”

Mina: “Vaatan aknast välja nagu vanainimesed ikka ja lehvitan sulle.”

***

Kuigi mul pole oma pensioni kindlustamisega ühtegi head ideed, siis vanadusele üleüldiselt mõtlen ma koguaeg. Pigem ikka hirmuga. Minul ei ole mingit sellist ettekujutust või ootust, nagu paljudelt teistelt kuulnud olen, et ohh, nii lahe oleks olla mingi mõnus memm (vanaema siis) või taat ja lapselastele igasugu huvitavaid jutte vesta. Ma pole mitte iialgi niimoodi mõelnud. Küll aga tabasin ma eile end mõttelt, et kui me just need pensionärid ei ole, kes 4 tundi kurvalt saiapätsi järtsus seisavad, siis tegelikult võib ju pensionile jäämine ka lahe olla. Mõtle – algab puhkus, kus ei pea tööd tegema. Kui vähegi on raha ja tervist, saab kuskil Toscanas mägimajakeses Chianti Classicot pokaalis keerutada ja rüübata või Sardiinia rannikul oma vanainimese-kehale triksi ümber tõmmata ja türkiissinises meres kintsudeni vees 3 tundi lihtsalt jalutada ja kätelabadega vett puudutada, sest ma olen näinud, et vanainimesed niimoodi vees käituvad.

Ainuke tilk tõrva meepotis võib olla see, et sinu kaaslane, eriti, kui ta juhtub sinust 20 aastat vanem olema (Karl õnneks nii palju ei ole), võib sinust varem kõrvad pea alla panna ja see tähendaks, et kui sa just üksi ei taha vanadust veeta, pead selle vanainimeste triksiga endale veel mingi tüübi ära võrgutama. See on keeruline. Mul õnneks on mõned sõbrannad ka, kellega vanas eas saaks nostalgitseda. Ja no elul pole kunagi garantiisid, kes teab, kes tegelikult enne sussid püsti viskab. (Kuigi ilgelt s*tt oleks siiski täiesti viimane olla!)

Aga tänapäevaühiskond ülistab noorust ja ilusat välist kesta. Ma ise otseselt ühtegi bikiinifitnessi kuskil sotsiaalmeedias ei jälgi, aga eks neid pilte vilksab siit ja sealt ka minu seinale. Noorus! Ilu! Kõhulihased! Proteiinijoogid! Smuutid! Toortoidud! Blondid pikad kiharad! Ilusüstid! Päevitunud peenikesed kehad rannaliival Balil. Ja muud sellist. Sellisest virtuaalmaailmast osa saades ma ei imesta, et ma pelgan vanaks saada.

Ma tean, mis aitab! Ma peaks leidma Insta jms leheküljed ja 60-80 aastaseid fännama ja jälgima hakkama. Ega see ka väga reaalset pilti mu ajule edasi ei annaks, sest vaevalt sellistel tädikestel ja onklitel, kes tunde saiapätsi järjekorras seisavad, on Insta konto, kus seda kurbpilti edastada. Tõenäoliselt hoops Saksa rikastel pensionäridel on Insta? Aga vähemalt aitaks nende jõukate ja reisihimuliste Saksa pensionäri tüüpi vanakeste jälgimine mul enda kunagise pensionieaga vähemalt praegu lihtsamini leppida? Eks pärast vaatab niikuinii edasi.

Foto: www.ageconcerntravelinsurances.com