Julgemad teemad

– “Miks sa ei joo?”
– “Võta, proovi ka!”
– “Mul on alkovaba kuu!”
Ma kujutan ette, et nii mõneski seltskonnas võib sellele järgneda mingitki sorti “sõbralikku” ilkumist.
Proovi öelda: “Ei, aitäh, ma olen alkohoolik!”
Ma täna ütlesin. Ausalt, ma ei tea, miks. Loomulikult ma ei ole. Aga ma tõesti sel hetkel ei tahtnud lonksukest likööri maitsta.
***
Tuleb välja, et just enne seda, kui ma avastasin, et olen Anne & Stiilist ise välja kasvanud, jõudsin ma selle endale (vist) terveks aastaks tellida. Nüüd ma olen iga kuu veidi nagu kohustatud seda lugema, vähemalt osa sellest. Ja teate mis. Stig Rästa on nende uus meeskolumnist. Lugesin mõni aeg tagasi ta raamatu läbi ja ta kirjastiil oli lihtne, mõnus ning vahetu ja nüüd olin põnevil, et kas ta suudab ka oma kolumnis üllatada. Miks ma üldse nii skeptiline olen? Sest ma loen mõningasi naisteajakirjade kolumne, mitte palju, aga no päris paljud nendest, mida mina lugenud olen, on igavad leheküljetäitmised. Ja kuna neid kirjutatakse VAID 1 kord kuus, siis ma ootaks kolumnist rohkem. Kui raske on kuu aja jooksul 1 huvitav ja julge lugu kirjutada? Eeldades, et sa oled kirjutaja.
Tsiteerin Stigi:
Kuu aega ilma alkoholita. Ma polnud ise kunagi seda teinud. Polnud selle peale isegi mõelnud. Jutud käisid, et jummala hea on olla, kui ei joo. Jõudu on ja pea on klaar ja ärkad varem ja jaksad palju teha. Peaks proovima, mõtlesin.
Ei proovinud enne, kui avastasin pärast lapse sündi, et eneselegi üllatuseks ei tarbinud kaks kuud tilkagi alkoholi. Ei teinud toidu kõrvale ühtegi veini ega nautinud kodus ühtegi õlut. Ma ei saa kuidagi öelda, et oleksin vahest aru saanud. Jõudu ja selget pead oli sama palju kui aegadel, mil endale sai alkoholi lubatud. Nõme värk, aga minu kainuse ja selguse hetk jäi saabumata. Oleks siis aru saanud, et jube hea on mõelda ja kontsentreerituse tase on sada aga ei. Mitte mingit vahet!
Ma ei poolda alkoholiga ülemäära liialdamist või alkoholismi. Ja kui keegi jumala eest tunneb, et ta elu on virgem, kui jätab mõne õhtusöögi kõrvale pokaali veini joomata, siis ma pooldan ja toetan tema karsklust igati! Ise kaldun jälle mõõdukuse poole. Jah, on ikka olnud ka minu elus mõni hommik, kus ma mõtlen, et no kas nüüd oleks pidanud sõbrannaga ka selle teise veini avama, aga kuni neid hetki pole iga nädal (või iga kuu), siis ma ei muretse.
Tulles Stigi juurde tagasi, siis noh… Müüdimurdjad on mulle alati meeldinud! Eriti kontekstis, kus tanelpadarid ja ottleplandid räägivad, et nad on nüüd teised inimesed. Ju nad kuritarvitasid alkoholi enne sellistes kogustes, et nüüd nad ongi teised inimesed. Ma ei ütle isegi, et ma Stigi teemavaliku heaks kiidan, aga ta on julge. Ta vastandub, aga mitte üle võlli ja ainult vastandumise enda pärast. See on minu jaoks piisavalt intrigeeriv, et lugeda. Ning kui ikkagi mõttega tema teksti süveneda, siis pole temagi arutu alkotarbimise poolt.
Ja nüüd Anne & Stiili teine uus kolumnist, keegi Liina Pulges. Ta kirjutab ajakirja oma AVApaugu. Kulunud teema, kulunud näited.
Ma tean. Asi on minus. Ma ju olen sellest ajakirjast välja kasvanud ja võiksin mitte erutuda naiivromantiliste kolumnide peale. Romantik minus on kustunud. Mingi seikleja tahab hoopis välja tulla. Või on romantika tähendus minu jaoks aja jooksul muutunud. Orange is the new black. Seiklus on uus romatika!




Kerli
Jah, toimetaja on iga raamatu välja andmise juures basic! Kas kaks toimetajat on täiesti tavalise eluloo raamatu juures basic, 12´st rääkimata? Julgen kahelda. Ainult toimetajate olemasolu kritiseerida oli minust muidugi rumal, nõus. Kuna mul on autori suhtes eelarvamus, siis konkreetne elulooraamat, mis vajas lausa kahte toimetajat, huvitab mind lihtsalt sama palju kui täiesti võõra inimese perekonnaalbum. Kas see vajas mul eraldi üle ütlemist? Pigem ei!
Kerli
Õige tähelepanek, Liisa, st. kaks toimetajat.
Belkumaa
Toimetajaid võib ka 12 olla, autori elulugu see ei muuda. Raamatutel ongi toimetajad, kes peavadki suunama ja teksti lugejale vasuvõtlikumaks muutma. Toimetaja ei kirjuta omaloomingut juurde, sündmused on ikka autorilt. Raamat võib meeldida või mitte, maitse asi… aga toimetajate olemasolu on küll imelik kritiseerida 😀 Toimetaja on iga raamatu välja andmise juures basic!
Liisa
Liina Pulges on üldse päris huvitav naisterahvas minu meelest. Tundub seda tüüpi inimene, kes on igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke. Äkki teen liiga muidugi, see on ainult mulje, isiklikult ei tunne.
Kerli
naiste ajakirju ja lapsevanema roll
G.
.. “naisteajakirju” siiski 🙂
Kerli
😀 tänud parandamast
Kerli
Konstateerisin fakti ja naisteajakirju ei loe oma kahekümnendate algusajast alates. Vigu on minu kommentaarides nii et tapab, aga kahjuks keeletoimetaja puudusel tuleb selle häbiga mul edasi elada.
Kerli
Just, täiesti kindlalt on see tavaline eelarvamus. Täpselt sama eelarvamuse pinnalt valin ma ka kogu oma ülejäänud kultuuriprogrammi, st ma ei raiska aega ega raha elamuste peale, mis mulle suure tõenäosusega emotsionaalselt mitte midagi ei paku. Täpselt sama eelarvamuse pärast ei osta ega loe ma ka naisteajakirju oma kahekümnendate algusajast. Ma käin näiteks väga tihti teatris, aga harva tunnen ma Draamateatri repertuaari vastu suuremat huvi. Ehk et oluline aspekt eelarvamuse juures on minu jaoks suht kindel kokkulangevus etteaimatavusega.
Raamatu kohta ma arvamust ei avaldanud. Konstanteerisin fakti, et sellel on kaks keeletoimetajat ja tema arvamuslugu, mida ma olen ühtlasi lugenud, kesine naisteajakirja materjal.
K.
No nii off the topic, aga ” Minu Uganda” raamatus nimetati Winston Churchilli Suurbritannia presidendiks. Nagu really? Autor tundus küll üsna haritud, aru ma ei saa kuidas selline viga sisse lasti.
Kristi Värik
Ma otsustasin 28.detsember, et ma ei joo enam alkoholi. Ma ei tea kui kaua aga lihtsalt ei joo. Praegu on natukene üle kuu mõõdas ja tunne on väga hea.
Stigi raamatu suhtes on mul suhteliselt samad emotsioonid nagu Kerlil. Raamatut olen natukene lugenud aga ei ole minu maitse. Aga kõik ei saagi kõigile meeldida ja see on okei 🙂
Kerli
Ma tunnen alati mingit teatavat tõrget, kui keegi Stig Rästa raamatut kiidab. Ütlen kohe ausalt ära, et ma pole seda lugenud. Täpselt samal põhjusel, miks ma seda tõrget tunnen. Sellel raamatul oli kaks keeletoimetajat, KAKS. Ma millegi pärast arvan, et täiesti suvalised mõtted ja sõnad muutuvad söödavateks, kui neid formuleerivad ümber kaks professionaalset keeletoimetajat. Olen kunagi varem ühte tema arvamuslugu lugenud ja see oli küll üsna halb. Sellest praegusest lõigust loen ma välja kerget nalja värske lapsevanemarolli üle, mitte vastandumist alkoholist loobujate kiidulaulule. Vblla loen seda liiga enese vaatevinklist. St. ma tundsin poja esimestel eluaastatel pidevat nõ.vines olekut oluliselt rohkem, kui seda eelnevatel aastatel reaalselt alkoholi tarbides. Ma saan täiesti aru, miks Stigi kainuse ja selguse hetk jäi saabumata.
ebaparlikarp
Selle asja nimi on eelarvamus. Täiesti võimalik, et loed raamatu läbi ja Sulle ei meeldigi. Kuid siis vähemalt tead, millest räägid.
Signe
Noh, mõnes raamatus on jällegi näha, et kuigi autor kirjutab niigi üsna korralikult, pole toimetaja ka lihtsaid näpuvigu ära parandanud, st suur osa on alles. Seega vaevalt ka kaks toimetajat midagi tagab.
Eks ta võis tahta perfektset ja arvestades keskmist vigu täis raamatut, tundub suht iga raamatu puhul hea, kui toimetajaid mitu oleks. Hea, et ühes siis ka on. Toimetajad sisu ju ei kirjuta, nii et eelarvamused pole asjakohased. Mulle raamat meeldis.
Liisa
KEELEtoimetaja parandab ju ainult õigekeelsusvigu. Neid võib tal palju siis ollagi olnud, aga see ei ütle sisuloomise oskuse kohta ju midagi.
Või oli raamatul ikka kaks toimetajat? Need on need inimesed, kes ka sisulisi muudatusi teevad.