– “Miks sa ei joo?”

– “Võta, proovi ka!”

– “Mul on alkovaba kuu!”

Ma kujutan ette, et nii mõneski seltskonnas võib sellele järgneda mingitki sorti “sõbralikku” ilkumist.

Proovi öelda: “Ei, aitäh, ma olen alkohoolik!”

Ma täna ütlesin. Ausalt, ma ei tea, miks. Loomulikult ma ei ole. Aga ma tõesti sel hetkel ei tahtnud lonksukest likööri maitsta.

***

Tuleb välja, et just enne seda, kui ma avastasin, et olen Anne & Stiilist ise välja kasvanud, jõudsin ma selle endale (vist) terveks aastaks tellida. Nüüd ma olen iga kuu veidi nagu kohustatud seda lugema, vähemalt osa sellest. Ja teate mis. Stig Rästa on nende uus meeskolumnist. Lugesin mõni aeg tagasi ta raamatu läbi ja ta kirjastiil oli lihtne, mõnus ning vahetu ja nüüd olin põnevil, et kas ta suudab ka oma kolumnis üllatada. Miks ma üldse nii skeptiline olen? Sest ma loen mõningasi naisteajakirjade kolumne, mitte palju, aga no päris paljud nendest, mida mina lugenud olen, on igavad leheküljetäitmised. Ja kuna neid kirjutatakse VAID 1 kord kuus, siis ma ootaks kolumnist rohkem. Kui raske on kuu aja jooksul 1 huvitav ja julge lugu kirjutada? Eeldades, et sa oled kirjutaja.

Tsiteerin Stigi:

Kuu aega ilma alkoholita. Ma polnud ise kunagi seda teinud. Polnud selle peale isegi mõelnud. Jutud käisid, et jummala hea on olla, kui ei joo. Jõudu on ja pea on klaar ja ärkad varem ja jaksad palju teha. Peaks proovima, mõtlesin.

Ei proovinud enne, kui avastasin pärast lapse sündi, et eneselegi üllatuseks ei tarbinud kaks kuud tilkagi alkoholi. Ei teinud toidu kõrvale ühtegi veini ega nautinud kodus ühtegi õlut. Ma ei saa kuidagi öelda, et oleksin vahest aru saanud. Jõudu ja selget pead oli sama palju kui aegadel, mil endale sai alkoholi lubatud. Nõme värk, aga minu kainuse ja selguse hetk jäi saabumata. Oleks siis aru saanud, et jube hea on mõelda ja kontsentreerituse tase on sada aga ei. Mitte mingit vahet!

Ma ei poolda alkoholiga ülemäära liialdamist või alkoholismi. Ja kui keegi jumala eest tunneb, et ta elu on virgem, kui jätab mõne õhtusöögi kõrvale pokaali veini joomata, siis ma pooldan ja toetan tema karsklust igati! Ise kaldun jälle mõõdukuse poole. Jah, on ikka olnud ka minu elus mõni hommik, kus ma mõtlen, et no kas nüüd oleks pidanud sõbrannaga ka selle teise veini avama, aga kuni neid hetki pole iga nädal (või iga kuu), siis ma ei muretse.

Tulles Stigi juurde tagasi, siis noh… Müüdimurdjad on mulle alati meeldinud! Eriti kontekstis, kus tanelpadarid ja ottleplandid räägivad, et nad on nüüd teised inimesed. Ju nad kuritarvitasid alkoholi enne sellistes kogustes, et nüüd nad ongi teised inimesed. Ma ei ütle isegi, et ma Stigi teemavaliku heaks kiidan, aga ta on julge. Ta vastandub, aga mitte üle võlli ja ainult vastandumise enda pärast. See on minu jaoks piisavalt intrigeeriv, et lugeda. Ning kui ikkagi mõttega tema teksti süveneda, siis pole temagi arutu alkotarbimise poolt.

Ja nüüd Anne & Stiili teine uus kolumnist, keegi Liina Pulges. Ta kirjutab ajakirja oma AVApaugu. Kulunud teema, kulunud näited.

Ma tean. Asi on minus. Ma ju olen sellest ajakirjast välja kasvanud ja võiksin mitte erutuda naiivromantiliste kolumnide peale. Romantik minus on kustunud. Mingi seikleja tahab hoopis välja tulla. Või on romantika tähendus minu jaoks aja jooksul muutunud. Orange is the new black. Seiklus on uus romatika!