Ma olen nats õnnetu. Lugu on lühike. Ostsin Kalamaja TALI disainipoest kinkekatega Moonika Kase üpriski krõbeda hinnaga kõrvarõngad. Mulle jäid kohe need silma. Käisin nendega mõnda aega, kuni avastasin, et metallplaadi pealt koorub värv maha. Alguses olin jumala nördinud, siis mõtlesin, et loomulikult ma viin need kõrvarõngad poodi tagasi, sest need ei maksud mingi 7 eurot eksole. Tsekki mul alles ei olnud, sest no see ei ole justkui pesumasina või arvuti ost.

Pood võttis lahkelt vastu. Ütlesid, et võtavad kunstnikuga ühendust ja ta parandab need ära. Kuu aega hiljem ehk siis nüüd sain oma kõrvarõngad kätte. Müüja ütles, et ehtekunstnik oli ise ka suht šokis ja tal pole varem sellist asja juhtunud. Aga… Need kõrvakad ei olnud enam NEED! See tähendab, need olid küll need, aga need polnud enam NEED.

Ma ostsin väga huvitava helesinise metalse tooniga kõrvakad ja tagasi sain lihtsalt tumedad potisinised. Mainisin kohe ka müüjale, et need pole päris need, aga võtsin ikkagi vastu. Mul oli tunne, et kuidagi nõme oleks hakata ülbitsema. Minuga oldi väga viisakad ja vastutulelikud, ehtekunstnik nägi uuesti vaeva ja kuidas ma hakkan diivatsema, et need pole ju enam NEED. Võtsin vastu, tulin koju.

Ja nüüd ikkagi vaatan neid ja olen õnnetu. Sinine värv on minu meelest üleüldse nii kapriisne ja kui aus olla, siis kole. Aga mina valisin mingi ilusa helgi ja varjundiga huvitava helesinise, mis minu jaoks täiega töötas. Selliseid kõrvarõngaid, nagu ma sain, ei oleks ma tegelikult ostnud.

Vot sulle (tegelt siis mulle) DISAIN ja KÄSITÖÖ 🙁

Leidsin vana pildi ka. Vasakul parandatud ühtlane sinine. Paremal sinaka varjundiga metalsed, mis tekitavad tunde, nagu metall oleks murtud.

IMG_1007