Eilne hommik algas kiftilt. Otsisin koridori seinakapi ülemiselt riiulilt ühte kotti. Seisin püsti köögitooli peal, kui see tool mul järsku alt ära libises. Ma tegin õhulennu, mis tundus mulle umbes sama pikk, nagu ma oleks 4ndalt korruselt alla sadanud. Aegluubis. Terve elu käis silme eest läbi. Teadsin, et kukun, aga enam nagu päästa midagi ei saa. Ja maandusin pea peale. Kuklale. Palun proovige kuklaga maanduda. Jürgen Veber võibolla suudab, peale minu.

Karl oli öösel oma jõulupeolt tulnud ja hommikul veidi nagu pohmellis või nii. Küsis suht hädiselt, et mis see oli, kui matakat kuulis.

Vedelesin seal pikali, käed värisesid ja üritasin aru saada, kas ma surin ära või on veel lootust.

„Ma kukkusin, tule siia, “ suutsin öelda. Umbes sellise tooniga, mis oli segu hirmust, et kohe kaob mul pilt tasku, ja samas nagu etteheitest, et mis sa sealt teisest toast SELLIST kolakat kuuldes ei saanud nagu aru, et ma ronisin tooli otsa, kukkusin alla, peaga vastu maad ja nüüd võitlen elu eest, et mitte silmi kinni panna ja valget valgust näha.

„Kõvasti või?“ küsis ta ikka veel voodis grammigi liigutamata, ilmselt looteasendis peavalu põdedes.

„PEA PEALE kukkusin, tule siia,” hädaldasin mina koridoris oma looteasendis. Julgen arvata, et suuremat peaavalu sel hetkel tundes.

Mul oli tunne, et see dialoog, üks looteasendis voodis ja teine koridoris põrandal, oleks võinud veel 7 minutit vabalt jätkuda, kui ma poleks ikkagi peaaegu nutma puhkedes teda enda juurde kamandanud.

Loomulikult polnud mul aimugi, mida Karl väga teha saaks, aga ta ajas end püsti ja komberdas minu juurde. Vaatas mind põrandal lebamas ja… PATSUTAS ÕLALE!

Tänks, mees. Nüüd ma siis tean, kuidas me 80aastastena libedal jääl kukkudes üksteise õnnetustele reageeriks.

Tegelikult ma kiirabi ei vajanud. Pikutasin seal natuke, kuni julgesin püsti tõusta. Pea ja kukal lõhkusid valutada, kann ja jalg olid hellad. Pikutasin siis natuke diivanil, et aru saada, kas mul hakkab halb vms, aga lõpuks otsustasin ikkagi valuvaigistid sisse tõmmata ja tööle minna. Kontoris ütlesin, et kukkusin pea peale ja et kui te näete, et ma magama jään, siis äratage mind üles. Väikseid lapsi ei tohi ka peatraumaga magama lasta jääda, seda ma tean.

Täna mul pea ei lõhu enam, kuigi kukal loomulikult on valus. Aga see eest ei saa ma eriti liigutada oma pead. Õigemini pead kaela otsas, sest rinnakorv ja kael on tõenäoliselt põrutada saanud. Kõri ja kael on valus nii väljast kui ka seest, süüa on ka valus. Suht rõve on, aga kõige retsim on mõelda, et ma oleks võinud lihtsalt kõige idiootsemal moel oma kodus surma saada. Suht Darwini auhinna vääriline oleks see olnud. Mis tuletab mulle meelde, et ma peaksin hommikuti kodus vähem rapsima. Ma rapsin tavaliselt just hommikuti. Sest õhtud mulle meeldivad, ma ei viitsi siis erilisi kohustusi täita – otsida välja mingid hommikul vaja minevaid asju vms. Ma teen seda pigem hommikul vara, kui on niigi nõme ja kiire, sest mis see mõni nõme kohustus sinna otsa veel lisada on eks… Ja kuigi ma olen tohutult ettenägelik inimene (lausa ennustaja selles osas) ja selle tooliga olen ma ka sada korda turninud, siis näed, ikkagi juhtus… Sest ma olen rapsija. Ja täna olen ka kangekaelne. Sõna otseses mõttes.