Ongi viimane nädal enne puhkust. KOLME NÄDALAST puhkust. Ma tean, et see aeg läheb ruttu ja varsti olengi tööl tagasi, aga ma pole korraga nii kaua puhanud pärast seda, kui ma emapuhkuselt tulin. Ehk siis mingi 7 aastat! Ja seekordsel puhkusel on mul võimalik end täiesti välja lülitada. Amazonase metsas. Mägedes Machu Picchul. Kõrbes liivadüünde vahel Huacachinas.

Ja samas on mul nii kahju Ethelit Mana juurde viia. Ma juba igatsen teda. Nii on see muidugi olnud iga reis ja emaarmastuse puhul paratamatu. Seepärast tahangi iga aasta ilma Ethelita reisi kõrvale teha ka kindlasti üks reis koos Etheliga, koos kõigi lastega.

Ethel muidugi juba ootab Mana juurde minemist. Peale kõige muu “Mana ei sunni õppima”, “Mana loeb kohustuslikku kirjandust unejutuks”, “Mana ei riidle”, “Mana lubab… (pane siia ükskõik, misasi)”. Ma tean, et ca 2 nädalat ongi see piir, mis Ethel mind juba igatsema hakkab, seega 17 päeva ära olla ongi suht max. Kusjuures mida vanemaks Ethel saab, seda raskem on minul endal teda omapäi jätta.

Ethel: “Emme, kas see džungli asi oli sul eluunistus?”

“Minu eluunistus on, et sinust kasvab tubli türuk ja et sul kõik elus hästi läheks. Aga jah, see džungel on mul nagu isiklik eluunistus.”

Ethel: “Mis see isiklik tähendab?”

“Kuna sina oled minu laps, siis minu ESIMENE eluunistus on alati sinuga seotud. Aga kui seda nagu ei arvestaks, siis MINU enda unistus ehk siis isiklik unistus on jah see džungel.”

Ma ei tea, mis pärast seda saab, kui ma oma isikliku eluunistuse ära teen. Kas siis tuleb nagu automaatselt peale järgmine isiklik eluunistus?

Päise pilt: Huacachina, Peruu (pixabay.com)