Mingi 4 aastat oleme elanud teadmisega, et Ethelil on maakeeli lampjalad. Seda ütles ca 4 aastat tagasi ortopeed Medicumi polikliinikus. Ta pikalt ei rääkinud. Käskis kanda ortopeedilisi sandaale, punkt. Ütles veel, et midagi ei muutu üleöö. Pigem nagu aastatega. Spetsialist oli rääkinud, mis mul veel kahelda oli?!

Mingi hetk aga mõtlesin, peaks nagu uuesti arstile minema, et lapse jalad üle kontrollida. Perearst arvas, et suunaks õige hoopis füsioterapeudi juurde, see vaatab üle. See vaatas jalad üle… ütles, et õlad on liiga ette poole! Andis soovitusi, mis harjutusi jalgadele teha, et tallavõlvi arendada. Soovitas jätkuvalt ka tallatugedega sandaale.

Siis oli koolis veel mingi arstlik kontroll, Ethel sai märkuse “lampjalad”. Kuna lapse jalad arenevad selles osas nagu 10-12 aastaseni ja Ethel on juba 8, siis otsustasin, et aitab – tuleb leida SPETSIALIST, kes midagi räägib ja seletab ka. Midagi asjalikku. Midagi loogilist. Midagi tulevikust. Prognoosist. Et kas laps jääbki selliseks?!

Helistasin Lääne-Tallinna haigla tasulise ortopeedia osakonna registratuuri ja sain samal päeval aja (keegi oli ära öelnud). Meid võttis vastu väga tore arst, kes esimese asjana palus lapsel hoopis käe lauale panna. Ning paari painutusega teatas, et tegemist on väga plastiliste liigestega (kas nüüd just sellise sõnastusega, aga midagi sellist). Ethelil painduvad näiteks näpud kõvasti ka VÄLJA POOLE (tal painduvad kõik liigesed kuidagi ka vastupidises suunas :D). Pidavat olema pärilik. Ma olen arvanud, et see on normaalne, mul endal ka näiteks näpud painduvad sedasi.

Siis võttis Ethel jalanõud jalast ja arst võttis jala enda kätte ning kommenteeris: “Näete, TALLAVÕLV ON ILUSTI OLEMAS!”

“Jaa, on küll, kui jalg ei ole maha asetatud,” ütlesin mina.

Ja siis seletas arst, et asi ei ole üldse tallavõlvis ega lampjalgsuses, vaid Ethelil vajuvad hüppeliigese kohast jalad sisse poole. Nagu luud vajuvad paigast ära, sest liigesed on väga plastilised. Näiteks kui tavalistel inimestel on see “muna” jalas väljas pool rohkem paista, siis Ethelil tekib jalal palju suurem “muna” hoopis sisse poole. Vaatasin ja oli tõesti nii.

Mis aitab? Pool päeva (koolis siis) kanda tallatugedega jalatseid ja pool päeva mitte, et jalg ise ka end pingutaks. Harjutused, mis me teeme, kiitis arst heaks, ning ütles, et väga hästi mõjub ka ujumine. Meie kimamegi nüüd ujumistrenni, sest see ongi meil, õigemini Ethelil, selle aasta trenn. Ning midagi muud nagu polegi – pärilik süldikeha ja süldiliigesed 😀 Loodetavasti muutuvad lihased tugevamaks ja luud hüppeliigese juures kasvavad õigesti. Tallavõlv on aga lapsel igati olemas! Tallavõlvi puudumine my ass! Kas tõesti peab alati minema tasulisse vastuvõttu, et professionaalset ja põhjalikku nõu ja seletust saada?!

Teel autosse teatas Ethel, et võib ujumas jne käia ja kõike teha, aga paarist trikist, mis ta oma jalgadega ja näppudega teha oskab (no need käivad tal väga friikilt kuidagi kõveraks), TA EI LOOBU!