Mul on üks meeskolleeg, kes kolis juba mõnda aega oma perega majja elama ja räägib, ma arvan, juba üle aasta, kuidas majja võiks kassi võtta. Et majas ikka peaks kass olema ja lapsed ka nüüd juba nii suured, et oskaksid kassiga ümber käia. Ainult et noh, naine väga pole kassiinimene. Alati jäi üks samm puudu, et ta siis reaalselt jõuaks sinna punkti, kus see kass koju tuleks. No nagu mina kunagi kassi võttes ikka 9 korda mõõtsin ja 1 korra siis võtsin. (Tegelikult küll kokku 3 korda, sest esimene Pesaleidjast võetud kass pani ju ema juures jooksu 🙁 ja pärast seda võtsin ma Friskini ja hiljem Jinxy).

No ja aegajalt seda kassijuttu siis ikka tuli. Et peaks olema tavaline krantsike ja pojast peale ja soovitavalt nagu TRIIBULINE, sest see on “õige kassi muster”. Kuni mul lihtsalt üks päev Facebookis hüppas ette Pesaleidja pilt, kus olid kaks halli triibiku poega (tütart tegelikult), omavahel sugulased ja koos kasvanud ja meganunnud. Sekundiga tundsin ära, et kas nüüd või mitte kunagi. Kutsusin kolleegi oma arvuti juurde ja  ütlesin, et näe – need on sinu kassid. Jah, kassid!

Kahte kassi pidada on tegelikult isegi lihtsam kui ühte kassi, päriselt ka. Ma ise ei julenud tükk aega teist võtta ja kui mulle üks teine kolleeg ütles, et kui sul juba üks on, siis kaks on veel parem ja ei vaja mingit lisahoolt, siis pani see mõtlema. Ainuke “lisahool” ongi see, et s*tta ja pissipalle (juhul, kui sul on paakuv liiv) on kassi WC-s kaks korda rohkem. Mõne jaoks on võibolla ühe kassi s*tt ja pissipallid limiit, seega ma ei oska kõigi eest rääkida. Minu limiit on kõrgemal.

Nägin, et talle need meeldisid ja samal ajal, kui tema hakkas naisele ja lastele helistama, täitsin mina juba tema eest Pesaleidja ankeeti. Mulle tundub, et teatud meestel võivadki asjad mingi (nende meelest mõttetu) bürokraatia taha jääda 😀 Või siis vajab inimene lõplikul otsustamisel mingit lüket. Täitsin usinalt ankeedi ära, teatud küsimuste vastuseid pidin siiski talt küsima. “On sul kinnise aiaga maja?” “Kas su kassid jääksid toa- või õuekassideks?” “Mis sa arvad, palju kulub kasside jaoks raha ühes kuus?” jne.

“Nii, nüüd kirjuta sinna Facebooki sõnumitesse, et sa saatsid just ankeedi ja oled nendest kassidest väga huvitatud,” juhendasin. Kirjutas ja poole tunni pärast oli tal juba kokku lepitud, et läheb võtab 3 päeva pärast need kassid Õle tänavalt ära oma koju 🙂 Koostasin nimekirja, mis tal vaja osta on ja mis asjad on paremad ning vist järgmisel päeval läks ta selle nimekirjaga šoppama.

Päevake tagasi teatas selle kolleegi naine, kes üldse ei olnud kassiinimene, et ta TEGELIKULT ikkagi on vist kassiinimene 🙂

PS: Pildil on kiisud juba oma uues kodus.