Mida teed, kui kohtad poes VÄGA ammust tuttavat?
Ma olen selline inimene, kes mingit small-talki tuttavat nähes pigem heitub ja peitub. MITTE IIALGI ei lähe ma juurde, et tsau, Kadri vms. Tavaliselt ma isegi ei märka kedagi, sest ilmselt alateadlikult ma ei vahi tänaval ja poes inimestele näkku, vaid asjatan vaikselt oma asju.
Täna käisin ma pärast tööd Rimis ja baklažaanileti ääres hakkasin telefonist otsima Sandra Vungi retsepti, kui silmanurgast näen, kuidas üks keha liigub minu poole ja hõiskab täiesti võõra häälega “Tere Triin!”. Tõstan silmad ja tean väga hästi, kes see on – üks minu kursakaaslane ülikoolist, keda ma ei ole täpselt 10 aastat näinud.
Selle asemel, et öelda vastu: “Oi, tere Mari!” ütlen mina üle poe nagu ennast kaitsma asudes: “Issand, tere, MA TEAN KÜLL, MIS SU NIMI ON!!!”
Saate aru, mis ma ütlesin?
“Issand, tere, MA TEAN KÜLL, MIS SU NIMI ON!!!”
“Issand, tere, MA TEAN KÜLL, MIS SU NIMI ON!!!”
“Issand, tere, MA TEAN KÜLL, MIS SU NIMI ON!!!”
“Issand, tere, MA TEAN KÜLL, MIS SU NIMI ON!!!”
See lause vasardab mul lihtsalt peas, see on lihtsalt nii absurdne.
“Issand, tere, MA TEAN KÜLL, MIS SU NIMI ON!!!”
Ammune tuttav siis vastab, justnagu ei usuks seda, mis ma just ütlesin: “Jaa, Mari!”
Ja mina uuesti: “Jaa, ma tean jah, et sa oled Mari!” (Oo,jumal, palun tee nii, et mind tabaks hetkel terviserike).
Siis järgnes tegelikult minu poolt ikka väga kohmetu kuidas-läheb-mis-teinud-oled värk, mis lõppkokkuvõttes oli isegi täitsa tore. Mari küsis, kas ma teistega ka suhtlen. Ma ei suhelnud peale ühe kursaõe, kellest sai minu sõbranna, mitte kellegagi. Isegi tolle Mariga mitte 😀 Aga noh…
Ma tegelikult ka teadsin, et see oli Mari ja teadsin isegi perekonnanime ning töö kaudu isegi saatsin aastaid tagasi tema nimele mingid näidised, aga lihtsalt see šokk, mis mul on, kui keegi võõras niimoodi ligi astub, valdas mind üleni. Mis paneb inimest sedasi ligi astuma?
Kuidas teil sellised kohtumised läinud on?
PS: Kati, Mari tervitab.
Kaja
Mina ei tunne inimesi ära. Ma võin vabalt ka oma 5 aasta tagust töökaaslast üldse mitte tunda. Aga paraku teistel inimestel sellist puuet ei ole. See on andnud mulle elu jooksul eriti hea small talki koolituse. Ei sobi ju küsida, et kus me kohtusime- äkki on minu naaber juba 20 aastat näiteks 🙂 Nii võingi praeguseks päris pikalt lobiseda, ilma et kuidagi reedaks, et mul pole halli aimugi, kes see inimene on ja mis mind võiks temaga ühendada. Mõnikord tuleb jutust mõni vihje välja, aga enamasti ei saa ma kunagi teada, kellega ma just nii sõbralikult lobisesin. Need harvad korrad, kui otsustan ise tere öelda, on reeglina ämbrisse astumised. Näiteks ükskord kõnnin tühjas koridoris ja mulle tuleb vastu ikka väga tuttav mees. Mõtlen, et no nüüd küll olen ka viisakas ja teretan. Hiljem taipasin, et see oli Mari mees sarjast Pilvede all.
Triinu
N-ö teletuttavate teretamine on päris levinud. 😀
lilleriin
Mäletate koolist neid keeletunde, kus pidi teksti pähe õppima ja siis klassi ees esitama – My Day, My Hobbies, My Family jne. Samamoodi on võimalik pähe õppida üks vestlus kohtumiseks ammuste tuttavatega: “Tere! (Kui ei mäleta, kes on, siis ütlegi, et sul praegu ajul lühiühendus ja ei pane nime ja nägu kokku, ning küsi, kus te kohtusite, et sa tead, et on tuttav inimene, aga ei tule meelde praegu, kus kohtusite, võibolla on inimese olek/välimus nii palju muutunud ammuse ajaga võrreldes lihtsalt ). Kuidas sul läheb? Sa näed väga hea välja! Kuidas suvi möödub/möödus, on sul puhkus suvel või tööl kogu aeg? Kus sa üldse töötad praegu, kas oled rahul või otsid uut kohta/ soovid uut eriala õppida/teisel erialal töötada? Oled sa pereinimene? Tead sa midagi vanadest tuttavatest, mis neist saanud on? Oli tore kohtuda! Ilusat suve jätku/ kooli algust/ häid jõule või misiganes ajakohane soov lõppu.”
ebapärlikarp
Täpselt neid asju ma küsisingi hiljem, aga see ei vähenda mu ebamugavustunnet.
Kats
ma olen rääkinud pika jutu maha, ise mõtlen pingsalt mis selle inimese nimi on ja kust ma teada tean 🙂 ära küsi millest me rääkisime- vist kuidas läheb ja lastest ja puhkusest – siis panin igaks juhuks kiirelt ajama selja taha mitte vaadates, mine tea mida see “tuttav” oleks rääkinud.. kusjuures vahest õhtul kodus plahvatab “aijaa see oli SEE sealt” a vabalt võib olla, et ei tulegi üldse meelde
C
Ma ka ignon tuttavaid… no ei viitsi small talkida. Tavaliselt see toimub nii: “Kuidas läheb?” “Hästi, sinul?” “Ka ei kurda” ja vsjo. Rohkem nagu ei oskagi. Noh ja kui sul isegi halvasti läheb, siis ei hakka ju tuttavale kurtma, et raha napib või auto katki ?
Noh, jah, samas võib isegi meeldivaid kokkusattumisi olla.
MingiMann
Otsisin spetsiaalselt üles selle teemaga haakuva sada aastat vana NKOTB plaadiarvustuse:) Humoorikas asi, selle pärast ilmselt olin salvestanud.
” Mida teha, kui kohtate tänaval vana peigmeest, kelle nimi teile enam ei meenu? Paar nõuannet smooltoogiks! Kõigepealt küsige, kas ta on ikka vanas kohas. Seejärel uurige, mida teised teevad. Kuulake vastused viisakalt lõpuni ja lahkuge kiiresti, viidates edasilükkamatutele asjatoimetustele, andes ebamäärase lubaduse”kunagi helistada”. Pikalt nostalgitsema jääda oleks suur viga. Arukasinimene saab vihjest aru, aga no millal vanad kavalerid enne arukad on olnud? Seega, kui ta ikkagi helistab, ärge telefoni vastu võtke. Või lõpetage kõne, öeldes, et teil saab aku kohe tühjaks. Mis, kui mõtlema hakata, ongi tõsi, sest naistel saabki aku alati tühjaks.”
Ave
No small talk veel aga mõned tulevad kohe kallistama! Kuidagi ei talu kui võõras inimene mu isiklikku ruumi ründab
Nell
Mulle sellised ootamatud kohtumised või suht pealesunnitud vestlused ei meeldi. Kui näen silmanurgast, et mingi pooltuttav vist ligineb siis kipun tegema nägu, et vaatan nt telefoni või pöördun lapse poole. Kuigi enamikul juhtudest olen niigi omas mullis ja ei märka isegi neid sõpru kellega meeleldi lobiseks.
ebapärlikarp
Imelik ongi see, et me isegi kooliajal ei suhelnud 😀 Aga no samas tore, kui keegi pidas nii oluliseks teretama tulla 🙂
kristipere
Kuna ma olen väga osav small-talkija, siis mul pole mitte kunagi olnud probleemi inimestega rääkida. Olgu vana tuttav, koolikaaslane, endine peika, koristaja poes või kes teab kes. Olen aga tähele pannud küll, et osa inimesi kohe tõmbub krampi kui näeb, et tuttav inimene läheneb aga nagu ei taha ja ei oska midagi öelda. Kui keegi ammune tuttav mind silmates niimoodi kergelt krampi läheb, siis ma väga ligi ei kipu – lehvitan kaugelt või ütlen möödudes “tere”. Ei taha inimeses ebamugavust tekitada, olen ammu aru saanud, et normaalsetel inimestel on filter ka, mitte nagu mul..
Jane
I hate this shit! Jumal tänatud, et poodides ja avalikes kohtades väga peegleid pole. Ma kujutan ette, kui kohatu ja näost punane ma välja näen, kui mind on niimoodi alatult ehmatatud ja ma üritan mingit kohatut small talki purssida. Sorri, ma kohe üldse ei oska seda ja ma ei saa ka aru, miks seda vaja teha on. Tavaliselt on see ka veel, et ma näen juhuslikult alati sellistel puhkudel täielik kartul välja, mis ei tee ka seda kogelemist paremaks. Issand, ma mõtlen ainult, et palun, jumal, ava maapind mu jalge all. Palun ärge mitte kunagi minge oma kunagiste tuttavatega niisama viisakusest? rääkima.
Birx
Kusjuures kunagi varem mulle ka ei meeldinud üldse see small talki teema. Ma täiega kartsin seda ja pigem jooksin kusagile kiiresti peitu või teesklesin mitte nägemist 😀 Kuid vahepeal juhtus selline asi, et ma olin suhtes ühe mehega kes avaldas mulle tohutult mõju(vist siis positiivset ma arvan) just suhtlemise poole pealt. Ta oli ilgelt hea suhtleja, hästi vaba ja ladna, pani inimesi ennast kuidagi mugavalt tundma, et isegi üks mu sõbranna kes muidu on selline suhteliselt vaikne inimene, mu eksi seltskonnas see sõbranna kuidagi muutus säravamaks inimeseks. Jah ma tean kuidas see kõlab, aga ei see polnud midagi romantilist:D Ja ma ise ka muutusin selle suhte jooksul tohutult ja ma enam ei karda absoluutselt small talki ja inimestega rääkimist, ka võõramatega ja kunagiste tuttavatega. Muidugi see pole mu lemmik tegevus, et ma seda loomult nagu naudiks, aga samas ma enam ei karda ka seda ja ei jookse minema kui näen inimest kellega äkki peaks paar sõna vahetama:D
iSiil
Huh, mul on ka samamoodi. Ei oska nagu teeselda ja siis panen teisi ka ebamugavasse olukorda 😀 tähendab, kui on keegi tore inimene, siis olen hästi siiras, aga kui keegi lamp, siis pigem keeran võimalusel otsa ringi ja jalutan minema. Hiljuti tegin just nii, kui nägin üht ammust peikat, vaatasin, et tema vist veel mind ei näinud, panin telefoni kõrva juurde ja teesklesin, et tee viib mind vastassuunda 😀 Samal ajal mõtlesin, et suht nagu New Girl või mõni muu kohatu seriaalitegelane….
ebapärlikarp
Telefoni asja olen ma ka teinud 😀
Kati
Aitäh! 😀