Minu jaoks oli eilne üritus tore. Tore, sest me saime mõnusad kohad ja minu ümber oli väike seltskond mõnusaid, jutukaid inimesi, kellega ei olnud kordagi igav. Ma arvan, et vaid teater ja kino on sellised kohad, kus seltskond ei loe 🙂

Mul oli üks põhjus, miks ma natuke pelgasin tulla ja see põhjus oli Eveliis (Diip kunstiinimene), kellega olin virtuaalselt tuttavaks saanud ja nüüd olin ma nagu pimekohtingu eel – issand jumal, äkki tal on nõme hääl, äkki ta naerab nagu eesel (mis on silmakirjalik hirm, sest ma ise panen küll vahel mingit loomanaeru vahele) või äkki ta lihtsalt pole selline “istume, puhume juttu ja joome veini” materjal.

Kuidagi vedas ja väga loomulikul teel tõmbasime Marianniga, kes muidugi alati heas mõttes crazy lady, ta rajalt maha meie lauda ja põhimõtteliselt paari minuti pärast langes mul kivi südamelt. Eveliis on vägagi “joome veini ja ajame juttu” materjal. Oli täitsa lahe mõtteid vahetada ja koos inimesi vaadata.

Fotoputkas käis kõik nii kiiresti ja Eveliisil oli probleem fookuses püsida, seepärast pidime teise satsiga ta keskele paigaldama

Ükskõik kui eilne päev see fotoputka on, paar minutit on seal ikkagi lõbus 🙂

img_9358

Kaisaga 🙂

Hommikul ma juba tänasin oma blogilugejatest hääletajaid ja hiljem lugesin, et neid oli kokku 575 inimest. Eeldan, et osad nendest olid need samad inimesed, kes mul siin viimasel ajal hästi lahedalt kommenteerivad ja kaasa mõtlevad ja blogimise poole huvitavamaks teevad. Aitäh teile veelkord.

IMG_0317.jpg

Foto: Kerli (Fotoraat)

img_9348

Vasakul mina, paremal Eveliis

Üritus oli see aasta palju parem. Kui välja arvata see, et rahvast oli koha kohta natuke liiga palju ja kõik ei mahtunud istuma (mida ilmselt oligi liiga raske ette näha), siis tegelikult oli minu silmis vaid paar väikest asja, mida ma mõtlesin, et oleks võinud olla teisiti.

Häälte jagamine hakkas nii järsku ja kiiresti peale, Uku vuristas lihtsalt kategooriaid ja nimesid, aga tegelikult oleks ta võinud ajada asja natuke põnevamaks ning tuua mängu ka häälte arvud, ehk oleks olnud teistel ja asjaosalistel põnev kuulata, kui kaalukalt või napilt keegi võitis. Ning sõna oleks võinud saada iga esikoha saaja, mitte vaid Laura, kes mikri lihtsalt endale kahmas ja keskmist sõrme näitas (oo, miks?!), ning Mallukas, kellelt (ainukesena?) vist paluti midagi öelda. Pikale see “tseremoonia” ei veninud ja vaevalt oleks olnud ka nende paari pisiasjaga piinavalt pikk, sest tegelikult käisid asjad väga tempokalt.

Järgmine aasta saab jälle ainult paremaks minna 🙂