Läksin üle saja aasta reedel emale külla. Viimati käisin seal märtsi kuus, kui olin tegelikult teel maale vanaema sünnipäevale, aga see käik ei lähegi arvesse, sest see oli vaid kiire sissepõige teepeal, kuna kõigil autos viibijatel tuli suur pissihäda 😀

Ethel kauples seekord veel ööseks jäämise. Kuigi ma olen selline, kes oma vanematele seletab, et täiskasvanud lapsed eelistavad ikkagi oma kodus magamist, siis Etheli pärast olime ikkagi ühe öö. Kahtlustan, et ema ja ka isa ei ole veel tegelikult lõpuni üle saanud, et ma ei ole enam ülikoolis ja ühiselamus elav tudeng, kes iga nädalavahetus koju sõidab ja moosipurke kaasa küsib. Karli ma sellest üritusest vabastasin, sest ma ei ole üldse selline kaaslane, kes nui neljaks (mis pagana väljend see on, kirja pannes tundub nii imelik) ninapidi koos peab olema ja oma meest igale poole kaasa vedama. Ta tuleks muidugi küll, kui ma palun.

Ega mul suurt arutlevat postitust siit ei tulegi, täitsa jutustan niisama. Üle pika aja sõitsin ka Tallinn-Narva maanteel ja mõtlesin, et krt kus on palju ahve ringi kimama lastud. Mitte et need inimesed roolis massiliselt banaane sööks, aga ahv vist öeldakse lollakate kohta? Kuigi see on pigem ahvi solvang, sest, okei, mõni ahv on tõesti oma peremehel näo ja silmad otsast hammustanud, aga üldiselt ahvid nii lollid ei ole. Kui ma veel kuidagi saan aru überrikastest, kes luksusautodega 140 km/h sõidavad (kuigi ma ikkagi tegelikult ei saa aru!), sest neil on trahvidest täiesti savi, maksavad ära ja panevad edasi, siis mingitest vanadest opeli- ja mazdarontide juhtidest ma aru ei saa. Nädalavahetusel on peaagu alati seal teepeal politsei kiirust mõõtmas ja no isegi, kui inimesel mõistust ja südametunnistust ei ole, siis rahast võiks ikka kahju olla, eriti nendel viimati kirjeldatud tüüpidel…

Ema juures ootas meid väike näksilauake, päris pidulõunasöök pidi olema järgmine päev. Ma ei tea, miks ema krõpse ja tipikastet ostis 😀

Laupäeva hommikul pidime minema kookidele ja söökidele Rakverre järele. Ema mul moekas inimene, käib suvalisel laupäevahommikusel linnaretkel nii:

Iroonilisel kombel tulin mina hoopis nagu MAALE ja panin selga oma kõige suvakamad riided 😀 

Keset tühja Rakvere linna seisame emaga foori taga (ema juhib, olime tema autoga) ja ema kirub, et näe see on see vastik foor – ainult kaks autot jõuab rohelisega üle ja kui sa oled kolmas, siis jääd passima. Ma tahtsin naerma pursata, sest noh, Tallinnas on kõik foorid sellised, ainult et sa pole mitte kolmas auto, vaid 23 auto 😀 Ema mul naljatilk, aga no ta Tallinnas autoga ei sõida, siis vist ei adu matsu.

Käisime ühes leges Rakvere kaltsukas ka, kus ma mõnuga staffi ostsin, aga sellest mõni teine postitus. Praeguseks me juba kodus ja ostsin koju järjekordselt ka Lamuu rummi-rosina jäätist ja avastasin kodus, et Karl oli seda ka (mulle?) ostnud 🙂