Tagasivaade kooli kehalise kasvatuse “õpetajatele”
Hommikusel sörkjooksul, kus vihma mõnusalt sabistas, Kalamaja tänavad lõhnasid värskelt ja kus ma jooksin oma tervisejooksu parima aja, mõtlesin ma tagasi oma kooliaja kehalise kasvatuse tundidele. Miks koolis staadionil ringe joostes hakkas pistma juba esimesel paaril minutil? Miks? Sellepärast, et mitte ükski kehalise kasvatuse õpetaja ei õpetanud lapsi joostes õigesti hingama! Kas hingamine, õige tempo valik ja jooksusamm pole jooksmisel mitte kõige tähtsamad? Õpetajale kurtes (kui keegi üldse julges kurta), et mul pistab, saadi vastuseks: “PISTA VASTU!”. Sellise vastuse sai mitu aastat ka minu õde, kes põdes lapsena ränka astmat.
Astmaatiku elu kirjeldab väga hästi ka Andrei Hvostov oma raamatus “Sillamäe passioon”. Ta kirjeldab oma kehalise kasvatuse tundi. Tsiteerin: “Seal ees seisab treeneridressides kogu, su silmad ei näe teda eriti hästi kõigi nende helendavate täppide vahelt, mis su ees sähvivad, aga sa tead, et ta on su võimlemisõpetaja. /—/ Ketsides t*ra, kes peaks nägema, et sa oled surmasuus. Aga tal on ükskõik. Ta klõpsab stopperi su nina ees kinni ja ütleb mingi numbri, mida sa ei kuule, sest sa ei kuule peale vere kohina oma kõrvades mitte midagi. Sa oled pool distantsi läbinud hapnikuta. Sa oled hapniku vist perse kaudu endale sisse tõmmanud, sest sinu hingamisteedest – mis kuradi hingamisteedest! – pole üldse abi olnud.” Vahe on selles, et kui Andrei Sillamäel koolis käis, siis temal õiget diagnoosi veel ei olnud, aeg oli selline. Kui minu õde koolis kehalises kasvatuses käis, siis sel ajal oli astma juba diagnoositav ja diagnoositud ja ka kehalise kasvatuse õpetaja sellest teadlik. Teadlik! Aga mitte s*ttagi ei teinud!
See selleks. Joostes mõtlesin veel näiteks sellele, et miks täisksvanud inimene, kes otsustab hakata harrastama suusatamist, TEGELIKULT suusatada ei oska. Olenemata sellest, et ta on koolis aastaid suusatanud. Selleks, et suusamaratoni läbida ja mitte keset seda ära surra, tuleb tal uuesti hakata õppima tehnikat. Nullist. Miks? Sest mitte ükski kehalise kasvatuse õpetaja ei õpetanud last õigesti suusatama!
Peaagu kõik kehalise tunnid olid aastaid sellised – vahetad riided, koguned rivisse, jooksed mingid ringid, koguned uuesti rivisse, loed kaheks ja siis pannakse sind saali rahvaste palli mängima. Õpetajad ise seal saalis siis enam ei viibinud. Neil oli oma kehkaõpside tuba, kuhu suunduti kohvi jooma ja pläkutama. Iga faking tund! Jah, nii oli. Kui professionaalne! Õpetajad Kadre ja Toomas ja kes iganes, kes tuli juurde või vahetus, kõik olid täpselt samasugused. Imelik tegelikult, sest tegemist oli ju omal ajal NOORTE inimestega, kes ülikoolist kehakultuuriõppest (ilmselt?) just tulnud ja motivatsiooni ja professionaalsust peaks nagu olema.
Õues joosti kehalises lihtsalt ringe või anti jalgpall kätte ja mängi. Reegleid loomulikult ei seletatud, rääkimata õigest palli löögitehnikast. Talvel suusad alla ja jälle ringe tegema. Ujumistunnid olid õpetajate jaoks natuke ebameeldivamad, vette päris omapea lapsi jätta ei saanud, pidi juures “passima”. Põhimõtteliselt peale ujumistundide olid õpetajad kohal vaid siis, kui tehti kohustuslikke hinde peale asju – hüppenöör, 60m, 400m, kõhulihased, poom, kits ja veel mõned asjad.
Mina eeldaks kehalise kasvatuse õpetajalt, et ta ÕPETAB lapsi jooksma, oma jõuvarusid hindama, hingama, suusatama, ujuma, poomil kõndima, kitse hüppama, palli mängima jne jne. SELETAB, mis milleks kasulik on, MIKS peab tegema enne sooja, venitust jne. Miks ÜLDSE liigutama peab jne. Kui laps ei julge kitse hüpata, siis teda õpetatakse ja julgustatakse, mitte ei mõnitata ega laota kahtesid. Kehalise kasvatuse tund oli meie noorte õpetajate jaoks, kelle ma tagant järgi p*rse tahaka saata, vaid võimu näitamise koht. Kust neil see üleolevus üldse tuli? Miks peaks KEHALISE kasvatuse õpetaja olema laste vastu üleolev? Mitte keegi neid ei austanud, paljud aga kartsid. Kas nüüd 13-15 aastat hiljem on nendel inimestel mõistus tagasi koju tulnud? Kas aeg parandab pedagoogi?
Nüüd, kui minu laps kooli läheb, peab hakkama end ikka kõvasti nö tagasi hoidma, et mitte närvi minna. 31 aastasena olen hakanud tagant järgi oma kooliajast puslet kokku panema ja vaid üksikud õpetajad on need, kellele tahaksin tagant järele aitäh öelda. Kõige suurem austus ja tänuavaldus kuulus juba kooliajal ja ka tagant järele minu matemaatikaõpetajale – aitäh Anne Oru! Paar õpetajat on veel ja sellega see nimekiri lõpeb! Võin põlema minna õpetajate palga teemal, sest häid õpetajaid, kes oleks rohkem palka väärt, palju rohkem, on vähe, aga neid tuleks tunnustada.
Neiu
Mina olen hetkel gümnasist ja see jutt on nii 100% täppi, et kui aeg ja kool välja jätta, siis oleks see nagu mu enda kirjutatud. Ma olen alati olnud selline pehmeke (ei, mitte ülekaalus, lihtsalt mitte sale) neiu, kellel võhma pole absoluutselt. Ei ole, ei ole kunagi olnudki. Ma olen juba algkoolist saati “õppinud” enda praeguse kehalise “õpetaja” käe all. Tulemus on selline, et noh.. joosta jaksan sama palju kui 7-aastasena, st ühe staadioniringi, enne kui hakkab pista või tekib mingi kerge hapnikupuudus (sest normaalselt hingata ma jooksmise ajal ei oska, seega ma hingan võimalikult vähe). Miks? Sest kehalise tunnid olid nii kohutavalt alandavad (ja igavad – ärgem unustagem igavust), et ma mingi neljandas klassis tunnist ära hakkasin nihverdama. Peale seda, kui päevad hakkasid, oli üks vabandus juures. “Tere, mul on *naiste asjad*, väga valus on, ma täna kaasa teha ei saa”. Ma ei saa öelda, et ma seda ei kahetse, sest ehk oleks ma hetkel füüsiliselt tugevam ja aktiivsem, aga tõesti on kooli kehalise kasvatuse tunnid tekitanud minus spordi suhtes totaalse antipaatia, ainus, mida ma teha tahan/viitsin on jalgrattasõit. Selle ajal ei teki mingit pistmist ega midagi ka, aga see on mul loomulikult ise avastatud. Nii et jah, aastad mööduvad, aga vanad kombed on visad kaduma. 🙂 Ka äsja kehakultuurist tulnud õpetajad on (minu kogemuste põhjal) täpselt samasugused — nõuavad kõigilt ühepalju ja täiesti ükskõik, (kasutaks seda mahlakamat venekeelset väljendit, aga ma olen viisakas:)) kas sa siis oled selleks võimeline või mitte. Kõik ei ole ühe vitsaga löödud, aga seda vist ülikoolis ei õpetatud. Minu meelest on väga põnev fakt see, et ühes Tartu gümnaasiumis nägi spordipäev välja nii, et õpilased kõndisid rongkäiguna spordi-teemaliste plakatitega ringi 😀 et jah, kui on aine, mida ma pean mõttetuks, siis on selleks most def kehaline.
katrihelenak
Uskumatu aga tõsi, ka mina ei mäleta, et keegi oleks mind kunagi õpetanud KUIDAS joosta. Lihtsalt öeldi “jookske 2 ringi soenduseks ja siis hakkame 500m jooksma”. 60m jooks oli alati 3/4, samas 500m jooks oli 5 ja klassis parimate seas (tüdruktest). Seetõttu oligi imelik, et lühikesel maal ma lihtsalt ei suutnud kiiremini joosta. Kõik need 5 aastat, mil vist seda joosti ei arenenud kuskile poole. Ainuke õpetussõna oli- pane käed kiiremini tööle. Nojah… Jooksmine on ju tegelikult väga paljude spordialade alus.
Samas oli meil tore kekaõpetaja ja üksi meid ka ei jätnud. Mängisime väga palju erinevaid mänge. Suusatamist meil polnud, sest meil oli suur kool ja kool ei oleks suutnud kõikidele õpilastele suuski tagada. Samas ei oleks saanud ka lapsevanematelt nõuda sellist kulutust. Üks kord vist oli ja pärast seda keelati suusatamine ära. Ujumist oli ka vähe, kellelegi ei meeldinud. Gümnaasiumis ujusid ainult spordiklassi õpilased.
Meil suhtuti ka vigastustesse tõsiselt (ka pistmisesse). Saadeti arstile kui vaja jne. Meil aga oli selline kooliarst, kes pani kõigile diagnoosiks raseduse, seega keegi ei viitsinud seal käia 😀
ebapärlikarp
Viimane lause on eriti hea 😀
Eliisabet
Mul oli põhikoolis selline kehalise õpetaja, kes õpetas peaaegu kõik selgeks – aeroobika põhisammudest krooli ujumiseni. Lisaks oli (noh, tegelikult on siiani) väga lahe ja inspireeriv inimene 🙂 Samas gümnas oli mul selline õpetaja, kes viskas palli kätte ja käskis võrku mängida. Mõnikord õnnestus mul isegi üle võrgu servida, kuigi mul polnud õrna aimugi, kuidas see juhtus, sest võrkpalli me põhikoolis ei õppinud… Mingil hetkel lõpetasin kehalises käimise ära, ei näinud mõtet. 12. klassi kevadel ema lõpuks avastas – aga kuule, sul pole ju trenniriideid 😀 Ei olnud jah, polnud ju vaja…
ebapärlikarp
Just, mäletan võrgu mängimist ka, reegleid ei teadnud ja veel vähem, et kuidas palli lüüa 😀 Aga põhikooliõpetajaga Sul siis vedanud, meil kahjuks polnud koolis mitte ükski kehalise õpetaja inspireeriv ega tasemel 🙁
K.
Minul seisab mõru maiguga meeles selline seik kehalise kasvatuse tunnist, kus õpetaja pani meid korvpallireegleid pähe õppima: Pidime ükshaaval tema juurde minema ja ta küsis mingeid küsimusi punktide ja viskekauguste jms kohta- info, mis mul enam üldse meeles pole, sest spordi vaatamine pole kunagi huvi pakkunud. Mis aga meelde jäi, oli see, et kui ma olin õpetajale maininud, et ma ei vaata telekast korvpalli, võttis ta seda ilmselt kuidagi isiklikult ja vastas mulle selle peale “Aga kui sulle mingi poiss meeldima hakkab ja sa sporti ei vaata, pole sul temaga millestki rääkida” (vähemalt selline oli lause mõte). NO TERE TALV! Ma vastasin talle selle peale muidugi, et mina oma huvisid mingite tüüpide pärast muutma ei hakka ja eelistan vestelda huvitavamatel teemadel nagu muusika, kunst ja videomängud. 😀 Mulle käis lihtsalt väga närvidele mõte sellest, kuidas spordiga tegelev inimene eeldab, et KÕIGILE meeldib see sama palju kui talle ja et kõik saavad alati sama häid tulemusi. Rattasõitu ja niisama vabas õhus liikumist armastan praegu väga, aga armastust organiseeritud spordi vastu kehalise tunnid ei tekitanud.
brinnu
Aamen! Ma sattusin seda postitust lugema üsna juhuslikult, jagasin oma Facebook’i ajajoonel ka. Olen seda teemat ise ka aegajalt peas kedranud. No minu kehalise kasvatuse õpetaja oli ja on tänaseni üks eriline eksemplar. Õpetamisest ei teadnud ta 10 aastat tagasi, ja kuuldavasti ei tea ka nüüd, mitte essugi. Aga targutada, käskida, sõimata ja puudulikke hindeid laduda, oskas ta alati suurepäraselt. Mäletan, et kord käskisin ma tal kooliajal ise kitse hüpata, ta loomulikult ei teinud seda ja mina ka ei teinud. Jooksmise või suusatamise tehnika õpetamisest ei tasu rääkidagi. Lapsed ja noored oleksid palju spordilembelisemad, kui kehalise kasvatuse õpetajaid, kes viitsiksid õpetamisega tegeleda, oleks rohkem.
Siil
Minul olid küll õnneks väga tublid kehalise kasvatuse õpetajad. Olen Rakverest pärit, käisin RG-s. Mul oli.. hmm… miskipärast väga palju kehalise õpetajaid, aga mäletan, et kõik võtsid asja tõsiselt. Sügiseti lindi ja palli ja tantsu- ja võimlemiskavad, talviti suusatamine, kevaditi … no ma ei tea, kõik asjad olid alati olemas ja harva juhtus seda, et palli üldse sai mängida.
Samas ei oska ma ikkagi suusatada, seda ma tean, aga ma arvan, et see on mu oma viga, sest tehnikat õpetati küll. Erilised spordikoolid on Rakveres muidugi mõlemad suuremad koolid, vanasti pidi kuuldavasti isegi poomi peal hundiratast tegema ja ei tea mida. Tagasi vaadates ütlen, et pigem hea, kui halb. Aga tol ajal oli paganama tüütu 😀