Hommikusel sörkjooksul, kus vihma mõnusalt sabistas, Kalamaja tänavad lõhnasid värskelt ja kus ma jooksin oma tervisejooksu parima aja, mõtlesin ma tagasi oma kooliaja kehalise kasvatuse tundidele. Miks koolis staadionil ringe joostes hakkas pistma juba esimesel paaril minutil? Miks? Sellepärast, et mitte ükski kehalise kasvatuse õpetaja ei õpetanud lapsi joostes õigesti hingama! Kas hingamine, õige tempo valik ja jooksusamm pole jooksmisel mitte kõige tähtsamad? Õpetajale kurtes (kui keegi üldse julges kurta), et mul pistab, saadi vastuseks: “PISTA VASTU!”. Sellise vastuse sai mitu aastat ka minu õde, kes põdes lapsena ränka astmat.

Astmaatiku elu kirjeldab väga hästi ka Andrei Hvostov oma raamatus “Sillamäe passioon”. Ta kirjeldab oma kehalise kasvatuse tundi. Tsiteerin: “Seal ees seisab treeneridressides kogu, su silmad ei näe teda eriti hästi kõigi nende helendavate täppide vahelt, mis su ees sähvivad, aga sa tead, et ta on su võimlemisõpetaja. /—/ Ketsides t*ra, kes peaks nägema, et sa oled surmasuus. Aga tal on ükskõik.  Ta klõpsab stopperi su nina ees kinni ja ütleb mingi numbri, mida sa ei kuule, sest sa ei kuule peale vere kohina oma kõrvades mitte midagi. Sa oled pool distantsi läbinud hapnikuta. Sa oled hapniku vist perse kaudu endale sisse tõmmanud, sest sinu hingamisteedest – mis kuradi hingamisteedest! – pole üldse abi olnud.” Vahe on selles, et kui Andrei Sillamäel koolis käis, siis temal õiget diagnoosi veel ei olnud, aeg oli selline. Kui minu õde koolis kehalises kasvatuses käis, siis sel ajal oli astma juba diagnoositav ja diagnoositud ja ka kehalise kasvatuse õpetaja sellest teadlik. Teadlik! Aga mitte s*ttagi ei teinud!

See selleks. Joostes mõtlesin veel näiteks sellele, et miks täisksvanud inimene, kes otsustab hakata harrastama suusatamist, TEGELIKULT suusatada ei oska. Olenemata sellest, et ta on koolis aastaid suusatanud. Selleks, et suusamaratoni läbida ja mitte keset seda ära surra, tuleb tal uuesti hakata õppima tehnikat. Nullist. Miks? Sest mitte ükski kehalise kasvatuse õpetaja ei õpetanud last õigesti suusatama!

Peaagu kõik kehalise tunnid olid aastaid sellised – vahetad riided, koguned rivisse, jooksed mingid ringid, koguned uuesti rivisse, loed kaheks ja siis pannakse sind saali rahvaste palli mängima. Õpetajad ise seal saalis siis enam ei viibinud. Neil oli oma kehkaõpside tuba, kuhu suunduti kohvi jooma ja pläkutama. Iga faking tund! Jah, nii oli. Kui professionaalne! Õpetajad Kadre ja Toomas ja kes iganes, kes tuli juurde või vahetus, kõik olid täpselt samasugused. Imelik tegelikult, sest tegemist oli ju omal ajal NOORTE inimestega, kes ülikoolist kehakultuuriõppest (ilmselt?) just tulnud ja motivatsiooni ja professionaalsust peaks nagu olema.

kohvi

Õues joosti kehalises lihtsalt ringe või anti jalgpall kätte ja mängi. Reegleid loomulikult ei seletatud, rääkimata õigest palli löögitehnikast. Talvel suusad alla ja jälle ringe tegema. Ujumistunnid olid õpetajate jaoks natuke ebameeldivamad, vette päris omapea lapsi jätta ei saanud, pidi juures “passima”. Põhimõtteliselt peale ujumistundide olid õpetajad kohal vaid siis, kui tehti kohustuslikke hinde peale asju – hüppenöör, 60m, 400m, kõhulihased, poom, kits ja veel mõned asjad.

Mina eeldaks kehalise kasvatuse õpetajalt, et ta ÕPETAB lapsi jooksma, oma jõuvarusid hindama, hingama, suusatama, ujuma, poomil kõndima, kitse hüppama, palli mängima jne jne. SELETAB, mis milleks kasulik on, MIKS peab tegema enne sooja, venitust jne. Miks ÜLDSE liigutama peab jne. Kui laps ei julge kitse hüpata, siis teda õpetatakse ja julgustatakse, mitte ei mõnitata ega laota kahtesid. Kehalise kasvatuse tund oli meie noorte õpetajate jaoks, kelle ma tagant järgi p*rse tahaka saata, vaid võimu näitamise koht. Kust neil see üleolevus üldse tuli? Miks peaks KEHALISE kasvatuse õpetaja olema laste vastu üleolev? Mitte keegi neid ei austanud, paljud aga kartsid. Kas nüüd 13-15 aastat hiljem on nendel inimestel mõistus tagasi koju tulnud? Kas aeg parandab pedagoogi?

Nüüd, kui minu laps kooli läheb, peab hakkama end ikka kõvasti nö tagasi hoidma, et mitte närvi minna. 31 aastasena olen hakanud tagant järgi oma kooliajast puslet kokku panema ja vaid üksikud õpetajad on need, kellele tahaksin tagant järele aitäh öelda. Kõige suurem austus ja tänuavaldus kuulus juba kooliajal ja ka tagant järele minu matemaatikaõpetajale – aitäh Anne Oru! Paar õpetajat on veel ja sellega see nimekiri lõpeb! Võin põlema minna õpetajate palga teemal, sest häid õpetajaid, kes oleks rohkem palka väärt, palju rohkem, on vähe, aga neid tuleks tunnustada.