Mõni aeg tagasi avastasin päris põneva (ja ilusa minimalistliku) blogi nullkulu.ee ning väga üllatav ja huvitav oli lugeda selle nädala Eesti Ekspressist artiklit sama blogi autorist Maryliis Treinfeldtist, kes üritab elada Tallinnas nullkuluelu, kuid ütleb ka kohe, et ega päris nullkuluelu olemas ei ole. Mis see tähendab? Ta tarbib nii vähe kui võimalik, ostab võimalikult vähe tooteid, millel on pakend, elab koos elukaaslasega ära 50 euroga nädalas, riided õmbleb ise või ostab kaltsukast… Tundub nagu mõistlik ja kokkuhoidlik elu. Kõik võiksid veidi vähem tarbida, mõelda, kust asjad tulevad ja kuhu lähevad. Aga..

Tema kodus pole ka prügikasti. Hambapastat teeb ta ise. Kuivaineid ostetakse suurte paberkottidega hulgimüüjatelt. Seepi (millega siis pestakse nii nõusid kui ka ennast, nii ma aru sain) ostekase kanistris jne, kõik selleks, et vähem pakendeid ostuga kaasa saada. Kogutakse ka maast leitavat prügi – näiteks pudeleid, sest sinna saab mingeid asju panna… Tampooniks on korduvkasutatav merekäsn, mida siis pestakse/ keedetakse. WC paberit ei kasutata, selle asemel on vanadest voodilinadest õmmeldud lapid (!!!), mille saab pärast pühkimist kohe koos kätepesuga ka vee all ära pesta. Pesumasinas neid lappe ei pesta, sest siis kulub liialt vett. Ühesõnaga, päris ekstreemne. VÄGA ekstreemne. Kuigi ta ise end ekstreemseks ökoinimeseks ei pea.

Igatahes tekkis mul selle artikliga päris palju küsimusi, mida tahaks kas või otse küsida. Võiksingi ju Maryliisilt otse küsida. Aga ilmselt on ta ka väsinud oma eluviisi seletamisest, õigustamisest. Miks ta peakski seda tegema. Tema elu, ise teab. Siiski tekitas kogu see teema laiemalt minus järgmisi mõtteid ja keegi ei takista ju mul neid mõtteid mõlgutamast.

  • Maryliis kirjutab, et ta hakkas keskkonnasäästu põhjustel mingitest toodest loobuma, jõudmaks selleni, et ta ei oleks rahast sõltuv. Ta kirjutab, et neil on nädala eelarve 50 EUR, kuus siis ca 200 EUR kahepeale. Mulle tundub, et see on illusioon. See, et ta ei sõltu rahast. Ta sõltub ju vägagi sellest 200 eurost.  Ta sõltub sellest ju palju rohkem kui näiteks mina, kes ma saan normaalset elamisväärset palka. Ja noh, huumoriga pooleks – ma sõltuks parema meelega paarist tonnist kuus kui mingist närusest paarisajast eurost.
  • Teiseks – kui naised kurdavad, kuidas kõik paremad mehed on ära võetud. Pole kuskilt seda elukaaslast leida. Paljud elavad vallalisena aastaid ja aastaid… Siis kuidas on võimalik, et üks tüdruk suutis leida enda kõrvale sellise poisi, kes on nõus temaga koos voodilinast õmmeldud lappidega tagumikku pühkima? Nagu milline on tõenäosus, et sellest heinakuhjast just need kaks nõela kohtuvad? 😀
  • Ma tõesti ei kujuta ette situatsiooni, kus Karl tuleb õhtul koju ja mina rebin suures toas voodilinu puruks. Ta küsiks, et mis teed? Ja ma vastaks, et tead, musike, ma otsustasin, et nüüd hakkame voodilinasid WC paberi asemel kasutama.
  • Maryliis arvutas välja, et pärast vetsus käimist ta peseb käsi ja seda lappi max 2 liitrise vee hulgaga. Miks mitte kannikad kohe kraani alla panna? 😀 Saaks ju isegi vähemaga?! Ei, ma ei tee nalja, tõesti tahaks teada, kas see poleks ökom ja säästlikum.
  • Ta kirjutab, kuidas viib näiteks ühekordseid puuviljakotte poodi tagasi, tahaks omi asju (raamatuid jms) koguaeg kuhugi viia, ära anda, kinkida. Kes  võtaks poes puuviljaletis juba kasutatud kilekoti? Ikka tõmbad ju rullist uue, mitte ei võta kõrvalt seda nutsakat, see nutsakas visatakse ikkagi ju lihtsalt minema. Mulle tundub see natuke nagu oma rämpsu sokutamine oma silma alt ära. Sellega aga need asjad ju maailmast ei kao.
  • Kogu artikkel jätab tegelikult sellise mulje, et sel tüdrukul on veidi kogumishaigus (kuidas see võõrsõnana oligi?). Kogub igasuguseid asju. Asju, mida käib spetsiaalselt küsimas või mida leiab. Milleks koguda seda prügi endale niiöelda sahvrisse ootama, et äkki mul on seda kunagi vaja.
  • Kuna Maryliisi eluviis on ikkagi väga äärmuslik, siis mulle tundub, nagu keerleks kogu tema elu selle ümber, mida võtta, mida jätta, mida ise meisterdada, mida mitte, kuhu mida viia, kust mida tuua. Nagu obsessiiv-kompulsiivne, justkui mingid sundmõtted – “ma PEAN nii tegema, ma ei saa teisiti!”
  • Ta kirjutab, et ega neil väga raha üle ei jäägi ja kui jääb, siis käivad teatris või kinos. Muidugi on inimeste vajadused VÄGA erinevad, kuid ma ei suudaks küll elada lihtsalt päevad läbi mõeldes, millest ise pesumasinale trummel teha, selle asemel, et näiteks reisida, PÄRISELT maailma näha ja kogeda. Ei suudaks siin talvises kliimas elada ilma spaas käimata või väljas toitu ja veini nautimata. Võiksin kinos käia iga jumala päev, kui ma tahaks – mulle tundub pigem see sõltumatu elu.
  • Loomulikult olen minagi teinud vahel näiteks meest (või mis iganes – kohvipaksust) ise näomaski, aga lihtsalt oma lõbuks. Mitte et ma sõltuks sellest, et kui ma nüüd seda ei tee, siis mul jääbki nägu/ keha maskitamata. Mitte sõltuvus millestki on just pigem see, et tahan teen nii ja kui ei taha, teen naa.
  • Ta ütleb, et kõige pärast ta ka muretseda ei saa, ja ostab Rimist odavaid kartuleid (mis ei ole mingid mahekartulid eks) ja ka kuivained pole tal mingi mahe värk. Kust tuleb tal see valik, et mis peab kindlasti olema öko ja mis võib vabalt olla väetist ja keemiat täis?
  • Ja eriti tahaks ma teada, kuidas ta näeb elu siis, kui tal peaks äkki kunagi lapsed olema (ma tegelikult ei tea, kas ta tahab üldse lapsi, ta on väga nooruke ka). Ning kui keeruline on tal siis teatud asjade mitte-ostmisest loobuda ja neid osta, sest lastega sellist elu vist väga lihtne elada ei ole.
  • Väga ei saa aru, kas nad elaksid siis ka nii, kui neil tegelikult oleks normaalne sissetulek. Või äkki ongi, aga nad ei kuluta seda? Maryliis õpib ja kindlasti on õppida palju mõnusam, kui ei pea kõrvalt tööl käima. Mse läksin 3ndal kursusel siiski tööle, sest tahtsin ELADA. Aga milles tegelikult asi on – kardab ta tööd ja vastutust?

Igatahes põnev elu. Distantsilt lugeda, vaadata. Väga selline Ringvaate materjal, ma vaataks hea meelega 🙂 Aga nagu ma kord juba olen – selline kahtlev tüüp, siis mingi kala peab selle asja taga olema (hirm vastutust võtta? viitsimatus tööl käia? igavus? kinnisideed? midagi peab olema! :D).

Mis te arvate, kas kas selline elu on sõltumatu või just sõltuvuslik?