Nullkuluelu – on see sõltumatus või hoopis sõltuvus?
Mõni aeg tagasi avastasin päris põneva (ja ilusa minimalistliku) blogi nullkulu.ee ning väga üllatav ja huvitav oli lugeda selle nädala Eesti Ekspressist artiklit sama blogi autorist Maryliis Treinfeldtist, kes üritab elada Tallinnas nullkuluelu, kuid ütleb ka kohe, et ega päris nullkuluelu olemas ei ole. Mis see tähendab? Ta tarbib nii vähe kui võimalik, ostab võimalikult vähe tooteid, millel on pakend, elab koos elukaaslasega ära 50 euroga nädalas, riided õmbleb ise või ostab kaltsukast… Tundub nagu mõistlik ja kokkuhoidlik elu. Kõik võiksid veidi vähem tarbida, mõelda, kust asjad tulevad ja kuhu lähevad. Aga..
Tema kodus pole ka prügikasti. Hambapastat teeb ta ise. Kuivaineid ostetakse suurte paberkottidega hulgimüüjatelt. Seepi (millega siis pestakse nii nõusid kui ka ennast, nii ma aru sain) ostekase kanistris jne, kõik selleks, et vähem pakendeid ostuga kaasa saada. Kogutakse ka maast leitavat prügi – näiteks pudeleid, sest sinna saab mingeid asju panna… Tampooniks on korduvkasutatav merekäsn, mida siis pestakse/ keedetakse. WC paberit ei kasutata, selle asemel on vanadest voodilinadest õmmeldud lapid (!!!), mille saab pärast pühkimist kohe koos kätepesuga ka vee all ära pesta. Pesumasinas neid lappe ei pesta, sest siis kulub liialt vett. Ühesõnaga, päris ekstreemne. VÄGA ekstreemne. Kuigi ta ise end ekstreemseks ökoinimeseks ei pea.
Igatahes tekkis mul selle artikliga päris palju küsimusi, mida tahaks kas või otse küsida. Võiksingi ju Maryliisilt otse küsida. Aga ilmselt on ta ka väsinud oma eluviisi seletamisest, õigustamisest. Miks ta peakski seda tegema. Tema elu, ise teab. Siiski tekitas kogu see teema laiemalt minus järgmisi mõtteid ja keegi ei takista ju mul neid mõtteid mõlgutamast.
- Maryliis kirjutab, et ta hakkas keskkonnasäästu põhjustel mingitest toodest loobuma, jõudmaks selleni, et ta ei oleks rahast sõltuv. Ta kirjutab, et neil on nädala eelarve 50 EUR, kuus siis ca 200 EUR kahepeale. Mulle tundub, et see on illusioon. See, et ta ei sõltu rahast. Ta sõltub ju vägagi sellest 200 eurost. Ta sõltub sellest ju palju rohkem kui näiteks mina, kes ma saan normaalset elamisväärset palka. Ja noh, huumoriga pooleks – ma sõltuks parema meelega paarist tonnist kuus kui mingist närusest paarisajast eurost.
- Teiseks – kui naised kurdavad, kuidas kõik paremad mehed on ära võetud. Pole kuskilt seda elukaaslast leida. Paljud elavad vallalisena aastaid ja aastaid… Siis kuidas on võimalik, et üks tüdruk suutis leida enda kõrvale sellise poisi, kes on nõus temaga koos voodilinast õmmeldud lappidega tagumikku pühkima? Nagu milline on tõenäosus, et sellest heinakuhjast just need kaks nõela kohtuvad? 😀
- Ma tõesti ei kujuta ette situatsiooni, kus Karl tuleb õhtul koju ja mina rebin suures toas voodilinu puruks. Ta küsiks, et mis teed? Ja ma vastaks, et tead, musike, ma otsustasin, et nüüd hakkame voodilinasid WC paberi asemel kasutama.
- Maryliis arvutas välja, et pärast vetsus käimist ta peseb käsi ja seda lappi max 2 liitrise vee hulgaga. Miks mitte kannikad kohe kraani alla panna? 😀 Saaks ju isegi vähemaga?! Ei, ma ei tee nalja, tõesti tahaks teada, kas see poleks ökom ja säästlikum.
- Ta kirjutab, kuidas viib näiteks ühekordseid puuviljakotte poodi tagasi, tahaks omi asju (raamatuid jms) koguaeg kuhugi viia, ära anda, kinkida. Kes võtaks poes puuviljaletis juba kasutatud kilekoti? Ikka tõmbad ju rullist uue, mitte ei võta kõrvalt seda nutsakat, see nutsakas visatakse ikkagi ju lihtsalt minema. Mulle tundub see natuke nagu oma rämpsu sokutamine oma silma alt ära. Sellega aga need asjad ju maailmast ei kao.
- Kogu artikkel jätab tegelikult sellise mulje, et sel tüdrukul on veidi kogumishaigus (kuidas see võõrsõnana oligi?). Kogub igasuguseid asju. Asju, mida käib spetsiaalselt küsimas või mida leiab. Milleks koguda seda prügi endale niiöelda sahvrisse ootama, et äkki mul on seda kunagi vaja.
- Kuna Maryliisi eluviis on ikkagi väga äärmuslik, siis mulle tundub, nagu keerleks kogu tema elu selle ümber, mida võtta, mida jätta, mida ise meisterdada, mida mitte, kuhu mida viia, kust mida tuua. Nagu obsessiiv-kompulsiivne, justkui mingid sundmõtted – “ma PEAN nii tegema, ma ei saa teisiti!”
- Ta kirjutab, et ega neil väga raha üle ei jäägi ja kui jääb, siis käivad teatris või kinos. Muidugi on inimeste vajadused VÄGA erinevad, kuid ma ei suudaks küll elada lihtsalt päevad läbi mõeldes, millest ise pesumasinale trummel teha, selle asemel, et näiteks reisida, PÄRISELT maailma näha ja kogeda. Ei suudaks siin talvises kliimas elada ilma spaas käimata või väljas toitu ja veini nautimata. Võiksin kinos käia iga jumala päev, kui ma tahaks – mulle tundub pigem see sõltumatu elu.
- Loomulikult olen minagi teinud vahel näiteks meest (või mis iganes – kohvipaksust) ise näomaski, aga lihtsalt oma lõbuks. Mitte et ma sõltuks sellest, et kui ma nüüd seda ei tee, siis mul jääbki nägu/ keha maskitamata. Mitte sõltuvus millestki on just pigem see, et tahan teen nii ja kui ei taha, teen naa.
- Ta ütleb, et kõige pärast ta ka muretseda ei saa, ja ostab Rimist odavaid kartuleid (mis ei ole mingid mahekartulid eks) ja ka kuivained pole tal mingi mahe värk. Kust tuleb tal see valik, et mis peab kindlasti olema öko ja mis võib vabalt olla väetist ja keemiat täis?
- Ja eriti tahaks ma teada, kuidas ta näeb elu siis, kui tal peaks äkki kunagi lapsed olema (ma tegelikult ei tea, kas ta tahab üldse lapsi, ta on väga nooruke ka). Ning kui keeruline on tal siis teatud asjade mitte-ostmisest loobuda ja neid osta, sest lastega sellist elu vist väga lihtne elada ei ole.
- Väga ei saa aru, kas nad elaksid siis ka nii, kui neil tegelikult oleks normaalne sissetulek. Või äkki ongi, aga nad ei kuluta seda? Maryliis õpib ja kindlasti on õppida palju mõnusam, kui ei pea kõrvalt tööl käima. Mse läksin 3ndal kursusel siiski tööle, sest tahtsin ELADA. Aga milles tegelikult asi on – kardab ta tööd ja vastutust?
Igatahes põnev elu. Distantsilt lugeda, vaadata. Väga selline Ringvaate materjal, ma vaataks hea meelega 🙂 Aga nagu ma kord juba olen – selline kahtlev tüüp, siis mingi kala peab selle asja taga olema (hirm vastutust võtta? viitsimatus tööl käia? igavus? kinnisideed? midagi peab olema! :D).
Mis te arvate, kas kas selline elu on sõltumatu või just sõltuvuslik?
Toadraakon
Kasutatud asjade ostmisest. Aga kuskilt peavad ju ometi tulema need kasutatud, aga veel kasutuskõlbulikud riided. Uuena ostes sama hinnaga mis kirbukal, kvaliteetset keskkonnasõbralikku ausa hinnaga toodet aga ei saa. Ehk siis siinkohal kõik sellega tegeleda ei saa, muidu ei olekski enam mida osta kirbukatelt. Samamoodi on ju lasteasjadega.
Kuidas satuvad kokku kaks “nõela heinakuhjast”. Ise ma arvasin, et ma olen oma abikaasast üpriski erinev, aga temaga koos elades avastan juhuslikult aina uusi külgi, mis on sarnased ning paljus ka kohaneme üksteisega. Eks sarnastel inimestel ongi sarnased huvid ja nende sarnaste asjadega tegeledes nad kokku satuvadki. Aga ega minu mees näeb ka vaeva et minu täisväärtuslikemate toitudega kohaneda jmt.
Mina ka ei taha üldiselt isegi omaenda kasutatud väikest kilekotikest uuesti kasutada, sest seda on raske saastest puhtaks pesta. Loodetavasti õpin alternatiivseid vahendeid rohkem kasutama. Aga samas ma ei kujuta veel ette mitmekordse pakendiga liha ja kala ostma minemist. Samas tahaks. Kellelgi kogemust?
Minul tekkis alguses sund, et pean ainult kõige ökomaid variante kasutama, muidu kuidagi ei saa. See läks õnneks üle. Ja kui olen mingitel teemadel leidnud hea variandi järgida, siis teistele see küll tundub tüütu kohustus (üldse teised kommenteerivad ja suruvad enda arvamust jube palju peale ja võiks rohkem omaenda asjadega tegeleda), aga minu jaoks on lihtne.
Ka mina tahaks rohkem reisida ja rohkem(ate) hobidega tegeleda, aga rahakoti piir tuleb niikuinii varem või hiljem ette ja seepärast proovin ikkagi õnnelik olla sellega mis mul on.
Ka mina ei osta kõike asju ökona, sest rahakott ei kannata. Ja minu arust on parem valik vähemalt siis osaliselt tervislikum olla kui üldse mitte tervislik. Ma üritan ka leida asju, mis on ökod ning toitainerikkad ja siis teeb see hinnavahe tasa. Näiteks toortatar hommikusöögiks – see toidab palju paremini kõhtu, annab palju rohkem kasulikke toitaineid kui see tatar, mis on “ärakõrvetatult” poes müügil. Toortatar on küll kallim, aga kuna ma söön muud tänu sellele vähem, siis ei tule see lõppkokkuvõttes kallim.
Rohkem ei oska kommenteerida, sest kahjuks unustasin tookord ekspressi osta ja artiklit lugenud ei ole.
Kirsika S.
Väga imelik on näpuga näidata, et keegi ei soovi võtta vastutust tööl käimiseks. On see fakt, et kõnealune tööl ei käi? Kust tuleb siis toidule kulutatav 200€? Eeldan, et ülejäänud raha läheb ikka veele, elektrile, üürile jne. Vaevalt, et ta kuuse all elab. Või ehk toetab ta oma vanavanemaid või kogub raha oma maja ostmiseks (või pangalaenu sissemaksuks). Ja pealegi, kas 21 aastase tudengi töö pole õppimine???
Ma ei näe, et luksus on iga päev veini juua ja kinos käia. Luksus on olla oma elu peremees.
ebapärlikarp
Väga imelik on kommenteerida ilma minu postitust lugemata, sest ilmselt ei ole sa seda lugenud.
Minu postitus oligi ju rida küsimusi, mida ma heameelega Maryliisilt lisaks küsiks. Ja üks nendest küsimustest oligi see, et huvitav, kas käib tööl ja ikka elab nii või ei käi. Lisaks sellele oli seal veel terve rida küsimusi.
Muide ta ise minu postituse peale üldse ei solvunud, ütles et humoorikas. Sina oled võõras inimene ja ometi suudad sa siit vaid mingit “näpuga näitamist” välja lugeda. See on veider.
Loe Eesti Ekspressi artiklit pigem, sealt saad ise oma küsimustele vastused.
Luksus on inimeste jaoks erinev. Mõne jaoks on tervis luksus. Mõne jaoks reisimine. Luksus on ka olla oma elu peremees, aga peremees olles teevadki inimesed erinevaid valikuid.
Inger
Ta elas lapsepõlves prügimäe lähedal, eks teda šokeeris inimeste selline meeletu prügi tootmine ja looduse reostamine. Kui sellist reostust iga päev näha, siis mõni inimene hakkabki keskmisest enam keskkonnasäästlikkusele mõtlema ning üritab oma ökoloogilise jalajälje võimalikult väikese hoida, võimalikult vähe prügi toota.
Karolin
Mina sain sõltumatuse-punktist niimoodi aru, et juhul, kui midagi peaks juhtuma (mitte, et ma leiaks, et on õige elada elu pidevas “mis siis, kui…” hirmus ja hulle stsenaariumeid ette kujutades), kõik need spaad, kinod, veinid jms ära võtta, siis saab tema hakkama – ta ei ole sõltunud ei kaubandusvõrgus pakutavast ega sisustanud oma elu tasulise meelelahutusega (vähemalt mitte sellel määral, et ta puudust hakkaks tundma sellest) ja tal on olemas kogemus ning teadmised, kuidas ilma hakkama saada.
Killu
Siit saab ehk vastuseid:
http://www.nullkulu.ee/2015/10/prugivaba-elu-ja-tualettpaber.html
Kristhel
Mina austan tema otsuseid kuigi ei ole samamoodi kõigega päri. Üritan samuti looduslikumat ja säästlikumat eluviisi jälgida kuid ei suudaks ilmselt kunagi selliste äärmusteni laskuda (kui just reaalset sundi ei ole, a la sõja ajal vms) Kasutan ökoloogilisi puuvillaseid tampoone või ostan kiletamata wc paberit mil on ökomärk, ei osta Hispaania tomatit ega viilutatud sinki mis on kilesse pakendatud. Me oleme kahekesi, tarbime erinevaid aineid ja kulutame samuti toidule kuus 200 eurot ent kui mul on isu midagi põnevat proovida, siis ma teen seda. Ma mõtlen keskkonnale väga tihti ja südame ajab pahaks kui mutikesed korjavad neid väikeseid kilekotte selleks, et oma kodukraami nendega prügikasti vedada. See on mõtlematu teguviis. Ja neid on oi oi kui palju ent ükskõik kui väga me ka ei püüaks, ei ole sellest enam mingit kasu…
Muidugi püüan mina elada loodust säästvamalt kuid ma tahan sealjuures nautida oma elu. Teisalt ei saa kritiseerida või mõnitada kellegi teise eluviisi, sest see on ju nende valik.
Riv
Arvan ka, et igaüks elab nii nagu heaks peab. Tean inimesi, kes nt minu taimetoitluse pealegi silmi pööritavad ja ütlevad, et “ei saa aru”. Ma arvan, et su küsimused on küll inimlikud, aga ei sobi konteksti. Ma ei usu, et see inimene hakkas sellist elustiili “päevapealt” elama. See on hoopis teine mõtlemine mis seal taga on.
Mis mind aga imestama paneb on see, et sellise ekstreemelu teine äärmus – kohutava ületarbimine – on nagu saanud normiks, ja ekstreemest ületarbimisest artiklite või postituste kirjutamine ei ole enam midagi imelikku. St ma ei saa aru, miks kõik silda lähevad selle nullelu pärast hetkel, mida ilmselt harrastab miniatuurne protsent inimesi võrreldes nendega, kes harrastavad kohutavalt ebaökoliigilist ja wasteful elustiili.
ebapärlikarp
Aga ma just kirjutasingi, et tahaks teada, kust see tal tuleb, et nii käitub. Selle taga peab midagi olema… Teine küsimus oli, et on see sõltus või sõltumatus. Üleüldse selline elu. Mitte otseselt tema elu. Maryliis on lihtsalt näide, mida sellises arutelus ette tuua.
Minu meelest räägitakse ületarbimisest ikka väga palju. Kahju vaid, et kõik inimesed sellest midagi ei õpi.
KK.
http://terviklikringlus.tervikelu.ee/ See on ka ühe toreda neiu blogi, kus ta räägib kõikvõimalikel keskkonnateemadel ja jagab enda tegemisi-kogemusi. Mina olen väga palju uut ja põnevat infot sealt saanud 🙂 Selline teistsuguse vibe’iga ja tõesti paneb mõtlema.
G.
Siin on juba kõik nagu öeldud aga seoses korduvkasutuse ja hügieeniteemaga avastasin ma paar kuud tagasi, et pabertaskurätikute väikseid kilepakendeid on väga hea kasutada tampoonide jm vahendite diskreetselt äraviskamiseks. Natuke ökom kui need spetskotikesed, mis nt hotellides tavaliselt on.
kaur
Pabertaskurätid ise on nii mitteöko, et nende kilekottide taaskasutus täiesti jabur. Umbes nagu maasturi värvimine kohupiimavärvidega 🙂
Ökoinimene nuuskab näppudega ja aianurka, mitte mingi paberiga.
C
Planeeti säästev eluviis on muidu täiesti tervitatav aga nullkulu neiu tundub mulle kohati veidi loogikavastane. K6ikide nende väljaheiteid täis lapikestega jamamine iga päev.. pealegi on olemas 6ko vetsupaberid. Kui nyyd hommepäev maailmas enam vetsupaberit poleks, investeeriks ma ise pigem bideesse, mille paigaldaks vetsupoti k6rvale, kui asjad tehtud, vee alt läbi ja voilaa. See WC koha pealt kokkuhoidmine näib mulle pigem läbim6tlematuna. Nt kas ta lapikeste pesemise ajal hoolikalt vett kokku hoides on m6elnud sellele, et iga kord vetsus vett t6mmates raiskab ta u 9L vett? (korruta see päeva jooksul vetsus käikude arvu ja majas elavate inimestega!)
Yhekordseid kilekotte poodi tagasi viia pole ka väga suurt m6tet, sest kasu teeks MITTE YLDSE kasutamine, mitte NATUKENE kasutamine. Pigem kasutagu taaskasutatavaid (nt tekstiilist) kotte v6i biolagunevaid kilekotte.
kristipere
Muidugi põhiline on see, et tal on Macbook.. 😀 Sorri, nii pole ilus naerda aga ma mõtlen, et huvitav mille järgi see arvuti valitud on näiteks. On ju teada värk, et vana tehnika on põhiline ”kõrbereostaja”.
kristipere
Aga kui nad pole kodus, siis kas neil on need lapid tagumiku pühkimiseks kaasas? Ja kas nad siis tööl, restoranis, kinos, teatris, reisil kannavad ka kaasas oma kogu kraami? Kas nad käivad üldse sellistes kohtades?
NII PALJU KÜSIMUSI on mul 😀
kristipere
Ahjaa, ta on täitsa vegan ka, jah? Sest muidu ma vaatasingi, et see toidulaud tundub tal nats üksluine. Ju tegelt pole, oskab ilmselt igast asju teha sellest väikesest kraamist.
ebapärlikarp
Jaa, toidulaud paistis mulle ka üksluine, aga kui oskad igasugu määrdeid kokku keerata nendest, siis miks mitte. Vegan jah.
Saana
Mul tekkis ka küsimus, et miks ometi. Sirvisin natuke ta blogi ja mitte ei jàànud märkamata postitus, kus ta kirjutab oma psüühikahäirest, depressioonist. Ei ole mina õige inimene arvama, kas seal ka mingi seos on, kuid eks inimene on ju ikkagi tervik ja üks asi viib teiseni ning asjad kompenseerivad teineteist.
Kipun ka arvama, et sellised äärmuslikud eluviisid on pigem haigusele viitavad.
Olen ka TLC pealt seda sarja näinud ning tõesti, täitsa selle sarja materjal. Ja seal on nad ikka päris hullud.
Britt
Jah, samad mõtted. Mu meelest on tore ja igatpidi tervitatav üritada elada vähe ökomat elu aga nõustun ühe eelmise kommentaariga, et kohe üldse ei mõista miks peaks tänasel päeval end vabatahtlikult ajas tagasi viima (vihje nt. neile tampoonidele).
Siin tundub tegu olevat üsna tõsise fanatismiga ja ma arvan, et liiga suurtes kogustes pole ükski asi hea. Muidugi ta kellelegi teisele oma eluviisiga ju liiga ei tee aga jah, mõtlen minagi, et mis saab siis kui kunagi lapsed tulevad? Kui nad kunagi ise otsustavad, et tahaksid vanemate elustiili jätkata, siis why not, aga taolist eluviisi lastele kohutuslikus korras peale sundida tundub natukene liiast .. Noh, et teismelisel tütrel hakkavad päevad ja saab emalt peapesu kui tampoonidega koju tuleb .. “krt, ütlesin ju, et käsnad on all vasakul riiulis!”
K.
TLC pealt on selline sari nagu “Extreme cheapskate”. Ameerika on selliseid olevusi täis. Ta peaks seda kindlasti vaatama. Saab uusi ideid veel juurde: ala pudelisse pissimine (siis ei pea ju wc-s vett peale tõmbama jne)… 😉
Ja märgiks juurde, et teadlik tarbimine on siiski midagi muud, antud juhul on tegemist pigem haigusega…
Helen
Ma tahtsin just sama sarja siia soovitada – see neiu on täpselt selle sarja materjal (jap, see on isiksusehäire – seal on paremas olukorras inimesedki ära pööranud). Nüüd on juba mitmes kohas promo ka saanud ja asi toimib tema jaoks. Mingi aeg tagasi ole temast Naistelehes või Nipiraamatus samal teemal.
Selle EE artikli peale käisin tema blogis, sest meil tekkis siin samuti see WC-paberi ja lappide küsimärk. Blogipostitusest sain aru, et ta peseb neid lappe kaks korda nädalas masinaga. Selles valguses ma ütleks, et rull odavat paberit on ikka asjalikum kulu. Ja no need käsnad ja selle pesemine ajab judinad peale.
Kilekotte saab tavaline inimene ka säästlikult tarbida ega pea nendega samal ajal lolli mängima – ma peale seda kilekoti väljakutse kuud ka väga mõtlen enne, kui rullist järgmise koti tõmban, sest palju asju saab lihtsalt korvi visata ja pärast paberkotiga koju viia (ma seda 10-sendist paberkotti kasutan kah nii kaua kuni otseses mõttes ribad järel).
Ökoasjadega on ju ka tihti nii, et öko on sellest tootest mingi kaduvväike protsent. Ostan parem midagi kodumaist – siin toodetakse enamasti mõistusega ja saan oma ostuga kohalikku majandust edendada.
Jah, saab küll odavalt ka ära elada – näiteks võiks elada kusagil maal ja ise toota. Ülejääke teistelegi müüa, et tulu teenida. Millalgi peale sõda elatigi nii ja p…t pühiti välikemmergus ajalehetükiga (suvel sobis ka mõni kemmergu läheduses kasvav laiem umbrohi). Ja nii isegi siis, kui mina veel laps olin. Väga öko ju! Ma pakun, et mu vanavanemad, kes elasid peale sõda talus, olid palju ökomad.
Toadraakon
Minus tekitab ka vastumeelsust see puhtuse teema nende lapikeste osas. Sa pead ju lapi põhjalikult puhtaks saama. Ja ma näen ju juba tavalise pesu puhul kuidas mustus masina tihendite vahele jääb, rääkimata siis selliste lappide mustusest.
Kerli
Miks sellise eluviisiga inimene kohe kiiksuga peab olema? Pigem respekt.
Loen suure huviga ta blogi. Ise ma nii äärmuslik pole, aga päris mõtlematult ka ei käitu. NT sorteerin prügi, korduvkasutan ostukilekotte (pole 3 aastat prügikotte ostnud, ka vanemate kodust võtan kilekotte, mida siis prügikotina kasutada), ostan 1L pudelis šampooni ja palsamit, Fairyt eelistan suures pudelis jne…
Olen mõelnud, et need läbipaistvad kilekotid juurikate ja puuvilja leti juures võiksid olla tasulised, vb hakkaksid inimesed ka neid korduvkasutama.. Samuti nende üleliigne kasutamine ajab nii marru- MIKS peab panema 4 õuna ja kaks pirni eraldi kilekottidesse?!
ebapärlikarp
“Kiiksuga” on veits labane öelda. Pigem juurdlesin ma selle üle, mis põhjusel inimene nii käitub. Oleks huvitav teada (sest jah ka mina lugesin artiklit suure huviga!), kuidas vanemad teda kasvatasid või KUST see tuleb, sest sel peab mingi põhjus olema. Eks seda “kiiksu” on talle muidugi paljudel nüüd lihtne juurde pookida arvestades seda voodilinalappide lugu 🙂
Ja teema püstitus oli pigem see, et kas selline elu on sõltumatu. Minu meelest mitte, Minu meelest on see liigagi sõltuv, ahistav!
Sina oled ka tubli, kui niimoodi keskkonnale mõtled 🙂
Mrs T
Lihtsalt sõbralik soovitus, et Fairy asemel võiks ehk kaaluda biolaguneva nõudepesuvahendi kasutamist ja seda peaks saama ökopoodidest nö “oma taarasse” osta. Ise olen seda võimalust kasutanud küll ja ökokas peseb väga hästi ja minu meelest Fairy haiseb täiesti jubedalt. Kontoris on Fairy kahjuks ja ma pean iga kord pärast oma nõude pesemist käsi veel käteseebiga pesema ja loputama ja nõusid loputan ka topelt pärasti Fairy-pesu. Kui see suur pudel ükskord otsa saab (mida ei juhtu vist nii pea), siis üritan mingi sõbralikuma vahendi ka kontorisse tuua. Aga see on lihtsalt minu enda isiklik kiiks ja arvamus.
Me kasutame puuviljade jaoks väikseid kilekotte korduvalt või siis kasutame üldse neid võrk-kotte. Poekotina mehel seljakott ja minul riidekott või haaran sahtlist kilekoti kaasa.
WC-paberit eelistan osta ümbertöödeldud paberist ja pleegitamata brändi (öökulliga – no ei tule nimi hetkel meelde).
Naiste hügieenivahendeid küll ei vahetaks mingite lappide vastu, šampoonid/seebid kuidas kunagi – mina natuke vaatan ikka, et mingid parabeenivabad oleks, mehel enamasti üks kindel kõõmavastane. Seepi ostan pigem kohalikku toodangut (Nurme seep ja ühe sõbranna käest nt)., aga vahel harva rändab ostukorvi ka mingi suvakas suure brändi dušigeel.
Prügi sorteerimine on meie peres täiesti elementaarne tegevus ja sügisel pesin eriti hoolikalt näiteks piima tetrapakke ja nedega panime omale värskelt pressitud porgandi- ja peedimahla sügavkülma, mida nüüd talv läbi on hea olnud smuutideks teha 🙂
sibalik
No mina kasutan neid kotte koera ja kassi kaka jaoks, seega võtan neid alati ohtralt.
Toadraakon
Mina ka vahepeal kasutasin, aga see on minu jaoks ikka nii vastumeelne, et ma nii palju naftakilet põhjustan tänu sellele, et edaspidi hakkan uuesti biolagunevaid koerakaka kotte kasutama.
akadeemik
Mul tekkis sama küsimus, et MIKS? Kusjuures mulle jääb põhiliselt arusaamatuks point, et kui me elame praegu aastas 2016 ja meil on leiutatud siin väga palju asju, mis teevad meie elu õigustatult paremaks ja mugavamaks (näiteks tampoonid ja wc paber ja veevärk ja elekter), siis miks ma peaksin vabatahtlikult pingutama, et elada a la aastas 1700? Ja üleüldse, kui siin juba ökoks taheti muutuda ja tarbimist vähendada, siis miks ta kasutab voolavat veevärki? Vee kokkuhoiu ja planeedi päästmise nimel võiks ennast pesta näiteks kord nädalas kausi kohal.
Miks ta kasutab üldse vesiklosetti? Tarbimise vähendamise huvides võiks ju kaevata maja taha hoovi peale augu ja käia seal kohal kükitamas. Ja pesu pesta seebiga, no ma ei tea. Ökom oleks neid nt jõe ääres kaikaga peksta ning nõusid “pesta” liivaga.
Veelgi enam ei saa ma aru aga vajadusest oma agraarühiskondlikku eluviisi propageerida. Mul oleks isiklikult piinlik tunnistada, et ma käin prügi üles korjamas.
Katri
…või siis nt. pesu- või nõudepesuvett kasutada WC’s
Toadraakon
Mina isiklikult arvan, et parem on osaliselt tervislikum-ökom olla kui et üldse mitte. Aga miks tervislikum ja ökom olla. Sest siis on enda tervis tugevam ja nii on palju toredam elada. Sest siis säilib enda ja teiste elukeskkond parem ning jällegi on toredam.
Ja miks mina ikkagi ei ole 100 % öko-tervislik. Mõni asi on ikkagi liiga tüütu, kõike ei jõua, kõike ei viitsi, mõne asja puhul ei suuda ohutust tagada (nt puhtuse osas) jne.
Ja kindlasti on palju kaasaegseid mugavusi, aga mina ei leia et mul neid kõiki nii väga vaja oleks. Näiteks puldiga autovärav – mugav, aga samas ma saan selle asemel ise liigutada ja jälle natuke rohkem värskes õhus olla ning tavaline värav maksab vähem ning sellevõrra saan kuskile enda jaoks tähtsamasse kohta raha suunata.
Printsess
Mina ütleksin, et peab vist väga igav elu olema, kui nii palju jännata viitsitakse. Ma saan aru, et ökosõbralik inimene vôib ju olla, aga… korduvkasutavad tampoonid ja voodilinad wc-paberi näol? 😀 See on kindlasti mingi isiksusehäire, mida keegi uurida võiks. No kui talle endale nii sobib, siis miks mitte, aga….mina hoopis küsiks, millest kogu selline hullus alguse sai? Peab ju kuskil mingi pôhjus olema, ei usu, et rahapuudus selleks on, sest tavainimene hakkas mõtlema, et kust raha juurde saada, kui puudu tuleb…. mitte ei hakkaks voodilinadest vetsupaberit treima.
Artiklit ise lugenud pole, vbl seal olid vastused, kust see kõik alguse sai.
ebapärlikarp
Artiklis oli lihtsalt kirjas, et juba väiksena kogus prügimäelt asju ja meisterdas nendest ehteid jms. Otseselt pole seal kirjas. Aga see on hea point küll, et kui raha puudu, siis hakkad ju hoopis nuputama, kust juurde saaks.
Toadraakon
Kahju, et mul artiklit ei õnnestunud lugeda. Sest mulle jääb küll nüüd päris ebanormaalne arusaam siinsetest kommentaaridest, aga usun, et ma saan valesti aru. Jääb mulje nagu teie arust oleks ebanormaalne, et raha ja asjad ei ole inimese jaoks kesksel kohal. Mida ma mõtlen. Näiteks mulle meeldib väga kui ma ei pea palju asju omama ja asjade juurde saamisele keskenduma, kui ei pea poodlemas käima, meeldib kui saan väheste asjadega hakkama ning saan hoopis keskenduda oma mõtetele, puhkamisele, looduses olemisele, perega olemisele, raamatukogust laenutatud raamatuid lugeda jmt. Mulle meeldib kui mul kulub vähem raha igapäevastele asjadele, ülejääva raha paneme kõrvale (remondiks, ootamatuteks kulutusteks, uue auto-kodu ostmiseks jmt) või teeme väljasõite loodusesse.
Muidugi oskaks ma ka selle raha kõrvale panna, mis tekiks siis kui ma rohkem palka töö seest saaks. Aga kindlasti ma ei tahaks, et see suurem palk võrduks vähema vaba ajaga ja/või terviseprobleemidega.
ebapärlikarp
Raha ja asjad ei ole kesksel kohal. Nagu ikka – tähtsam on tervis, lapsed, armastus, hingerahu… Aga kui inimene on nii õnnelik, et tal kõik need asjad olemas, siis miks mitte nautida seda õnnelikku elu? Jah, on palju inimesi, kes koguvad raha uue auto ostuks või remondiks. Aga palju on ka neid, kellel ei ole vaja selle jaoks raha koguda. Milles siis neid süüdistada? 🙂
Toadraakon
Ma mõtlesin selle all pigem seda, et kui näiteks meil oli vaja autot osta, siis me ostsime tavalise lihtsa auto välja, mitte mul ei ole vaja hirmuhket kallist autot, rääkimata, et me pääsesime liisingu võtmisest. Samas kui mu sõber ütles, et temal on prestiiži küsimus uhke auto. Seega kasutasime raha nii palju kui meil on vaja, mitte me ei olnud raha orjad.
Me saaksime ju osta omale nt elektrilise autovärava. Aga no mille jaoks kui mehhaaniline autovärav on palju toredam – saan liigutada end natuke rohkem, natuke rohkem õues olla, värav ei jumpsi kunagi nagu elektriline kipub tegema, saan selle võrra raha kuhugi toredamasse kohta investeerida ja üldse on vähem põhjust rahateenimisele keskenduda kui vähem kulusid on.
Neid näiteks võis jäädagi tooma, aga nende mõte on ehk selge. Et minu arust ikkagi see inimene ei orja raha ega asju, vaid tal on just vähem millest sõltuda ja ta on seejuures õnnelik. Samas teine inimene, kes oma mugavustes vähem liigutab, rohkem tervist kahjustab, oma ja teiste elukeskkonda seejuures rohkem hävitab, võib ju ka õnnelik olla. Mi teha.
Aga üldiselt ma küll ei ole eriti kuulnud, et oleks väga palju inimesi, kes ilma kas eelnevalt ise kogumata või laenu võtmata midagi nii suurt nagu kallis auto või kodu saaks välja osta. Ja kui meie saame ilma pika kogumiseta või laenuta näiteks auto omale osta tänu sellele, et meil ei ole uhket autot vaja, vaid sellist mis lihtsalt sõidab, siis oleme ju meie vähem raha orjanud ja jumaldanud. Ja seega ikkagi pean toda inimest, kelle kohta küsisid, et kas ta äkki ikka orjab rohkem raha, pigem vähem rahast sõltuvaks inimeseks.
Oehh, ma loodan, et nüüd oli arusaadavam. Tundub raske oma seda mõtet edasi anda. Ma loodan ka, et vastus satub õigesse kohta, sest kohe viimase kommentaari järele ei lasknud “reply” nuppu vajutada.
ebapärlikarp
Ma mõistan küll, mis öelda tahad selle raha orjamisega. Jah, see on kohutav, kui inimene tunneb, et tal on midagi väga vaja (mida tal tegelikult nii väga vb ei olegi) ja siis selle nimel töötab kolmes vahetuses.
Aga paljudel inimestel ei tule raha omamine orjamisega. Ma ei ole rikas, samas saan endale üht-teist lubada. Autot välja ei ostaks, sest see oleks mõttetu raha kinni panemine ja majanduslikult minu jaoks loll samm (oleneb muidugi, mis summas autot osta). Ma tunnen end vahel nõmedalt üheksast viieni tööd tehes ja vaid 28 päeva aastas puhkust saades (mis on paratamatu), aga samas ei ole minu töö küll orjamine. Täitsa meeldiv töö on. Saan meeldivat palka. Elan meeldivat elu. Sõna “orjamine” meenutabki mulle pigem seda, kui inimene teeb rämedalt tööd, aga saab selle eest miinimumpalka. Vot see on orjamine.
Tänapäeva maailmas oleme me tahes-tahtmata rahast sõltuvad. Pigem siis juba panustada haridusele, püüda leida hea töö ja oma koht elus ja seda elu nautida. Ja mitte nii väga mõelda rahast sõltumisele, sest sõltume me niikuinii.
Ja kui raha on liiga vähe, siis pigem mõelda, kuidas seda juurde saaks, kui rahapuudus rõhub ja ei lase mõnusat elu elada. Ma ligtsalt pole virelemise poolt. Elu on liiga lühike!
PS: meie arvamused võivad ollagi erinevad 🙂
Toadraakon
Aga tuleb välja, et ma ikka ei suutnud oma mõtet edasi anda. Ma ei ole siiani elus liiga vähe teeninud, ei ole teinud tööd mis mulle ei meeldib ja ei ole seda tervistrikkuval tasemel teinud. Me küll ei saa nii palju reisida kui tahaks, aga samas olen ma väga õnnelik ka praeguse looduses käimise rohkusega, et ma ei pea oluliseks hakata seepärast leidma viise rohkem raha teenida. Üldiselt ma ei unistagi, et mul oleks rohkem raha, asju jne. Ma olen õnnelik sellega mis mul on. Ja mulle nii meeldib, et ma oskan olla õnnelik selle üle mis mul on, varem ma ei olnud nii õnnelik, varem tahtsin ma koguaeg rohkem asju ja raha. Ja ma ei tunne mingil juhul, et see oleks virelemine. Selles oli mu jutu mõte. Et inimene saab olla ka õnnelik kui tal ei ole enamus tänapäeval pakutavaid nn mugavusi, ta ei ela elukeskkonda reostavalt, ta ei ela omades palju asju ja raha. Otse vastupidi, ta naudib sellist eluviisi. Ma siiralt usun, et ka “Maailma parim müüatädi Ülle”, kellest palju on räägitud, on siiralt õnnelik, sest sellist olemist ei saa minu arust teeselda. Ja temagi ütleb (mis tundub ka elementaarne arvestades tema töökohta), et ta ei teeni väga palju just.
Me ei ole ostnud autot, mille väljaostmine oleks otstarbetu. Ja tänu sellele, ei pea me intresse maksma ning kuhugi võlgu olema ega omama auto kasutusega seotud piiranguid, mis kaasnevad autoga mis päriselt sinu oma ei ole ehk liisingu auto. Näiteks liisinguga auto puhul ei otsusta sina, kes veel tohib sellega sõita, vaid pead loa küsima ja siis protseduure tegema, et see otsus ka kehtivaks saaks. Kui aga peaksime liisinguga auto võtma, siis jällegi valime sellise, mis lihtsalt normaalne on, mitte uhke auto, mille peale peame eriti palju raha kinni panema.
Isiklikult ma ei leia, et kaheksast viieni töö 28 puhkepäevaga on paratamatus. Kui see ikka häirib, siis on küll töid kus see nii ei ole, lihtsalt tõenäoliselt on vaja vastavat haridust ja kogemust koguda. Nagu isegi ütled, tuleb midagi ette võtta, et teisiti oleks.
ebapärlikarp
Oskus olla siiralt õnnelik selle üle, mis sul olemas on, ei ole rahaga kuidagi seotud.
Toadraakon
Lühidalt öeldes olen ma õnnelik selle üle mis mul on ja seejuures ei ole mul väga palju nö lihtsalt mugavusest asju ja väga palju raha (piisavalt on). Ja ma tunnen, et ma olen vähem õnnelik selle üle mis mul on kui ma seejuures oman palju asju ja tekitan mõtetult palju elukeskkonna reostust (varem elasin nii, aga praegugi on arenguruumi küllaga). Ja seda viimast ma nimetangi asjade ja raha orjamiseks. Ma saan täiesti aru kui see töö mida isik teeb, on suure töötasuga. Aga minu arust see ei tähenda, et peaks hakkama puhtalt sellepärast rohkem tarbima-kulutama.
Toadraakon
“Oskus olla siiralt õnnelik selle üle, mis sul olemas on, ei ole rahaga kuidagi seotud.”
Just, seda ma tahangi öelda. Et mul ei ole õnnelik olemiseks vaja rohkelt/rohkem raha, rohkelt/rohkem asju, rohkelt/rohkem mugavusi. Ma olen õnnelik ja just vähesemaga. Samas ma olen kindel, et ma ei oskaks väga õnnelik olla kui mul ei oleks tööd mida teha ja kindlat katust pea kohal ja toitu mida endale ja oma perele pakkuda jmt asjad mis tulevad rahaga. Nii et ma päris pöördvõrdeliseks õnnelikkust ja raha ei muudaks.