Iga hommik ärkan ma suht suure hurraaga – täna on see päev, kus ma kindlasti teen mingi uue retsepti järgi midagi head süüa, koristan ära mõned riidehunnikud, pesen pesu, tõmban tolme, löön vannitoa läikima, mängin Etheliga 6 erinevat lauamängu, sorteerin Etheli riidekappi, kaunistan kodu ja lõpuks loen veel vähemalt 50 lk mingit raamatut…

Kella 3 paiku päeval tööl olles on see hetk, kus ma ikka veel mõtlen, et ma seda teen.

Kell 5 õhtul, kui ma töölt autosse istun, on mul see mõte veel jätkuvalt peas.

Kell 17.25, kus ma ikka veel Ülemiste silla all mingis idiootses ummikus istun, hakkan ma esimest korda mõistma, et täna siiski vist ei ole see päev.

Kell 17.50 toidupoodi sisenedes valin ma toidupoest mingid kõige lihtsamad asjad, millest kõige kiiremini midagi kokku keerata.

18.10 poest väljudes, poekotid randmete otsas kõlkumas ja autovõtit käekoti põhjast otsides ja närvi minnes, mõistan ma, et tänase päeva eesmärk on olnud üks suur illusioon.

19.10, pärast kiiret õhtusööki, olen ma lihtsalt diivanil siruli ja ei jaksa mitte midagi teha. Ainult mõelda, kuidas praegu on kõik a) Tais joomas, b) Balil ennast leidmas, c) Kambodžas seiklemas. Mõtlen, kuidas suvepuhkuseni Itaalias on veel niiiiii palju aega, rääkimata sügisesest Peruu reisit.

20.00 mängin Etheliga veidi Küüned kannusse (kaardimäng) ja kui ta tahab mängida Viit lehte, tunnen, kuidas see nõuab mu ajust liiga suure osa.

21.00 panen lapse magama.

21.40 kobin ise voodisse ja kustun kohe.

PS: Loomulikult ei ole kõik päevad otseselt täpselt sellised ja tegelikult koristan ma mitu korda nädalas ja vahel lähen ka 12 öösel magama. Aga just need hommikud, kus ma arvan, et TÄNA on see päev, kukuvad sellised välja. Ei aita D-vitamiini tilgad ega tervislik toitumine. Mul pole ka ülemäära raske töö, et ma sellest iga päev väsiks. Lihtalt rutiin on vist see, mis kehale ja meelele selliselt mõjub. Ja loomulikult see kuratlikult pime aeg! Millal see kevad ometi tuleb?