Ma ei ole selle väikse blogikesega kunagi mõtelnud, et tahaks hakata reklaamipinda müüma või mingeid tooteid ekstra testima ja arvustama. Mul on olnud sisemine tung kirjutada – teha nalja, öelda välja oma arvamus ja vahel peletada ka igavust (mis tegelikult on hoopis kohustustest kõrvale hiilimine). Nii lihtne see ongi.

Täna mõtlesin esimest korda, et kui tuleks mingi huvitav e-mail mingi pakkumisega, kas ma kaaluks. Vast kaaluksin. (Kui see pole just mingi tere-saadan-teile-14-kulmupliiatsit-pange-need-pingeritta-palun). Aga miks ma kaaluksin? Kas mul muidu, ilma reklaamita, ei oleksi nagu PÄRIS blogi?

Oktoobrikuus käis minu blogis üle 39 000 inimese (kes klikkasid ja möllasid siin 97 000 korda). Novembris ligi 11 000 inimest (ja üle 60 000 kiikamise). See on mõne hea blogija igapäev, aga minu jaoks on see ulme. Kes need inimesed kõik on? Ma küll blogin, aga ma ei pea end isegi blogijaks. Liiga diip nii arvata? Või on blogijatel nii halb “kuulsus”, et ma ei taha seda sildistust? Mul on ju oma töö, millega ma raha teenin. Mu ametinimetus on müügijuht, mitte blogija. Ja ma ise olen eelkõige ema, naine, kassiomanik ja nö elunautlev perenaine 🙂

Ma olen ka mitu korda mõelnud, et ma enam ei viitsi. Mitte et see sisemine tung oleks ära kadunud, aga tunnistan, et ma sooviks olla vähem arvutis. Ja selleks võõrutamiseks peaksin ma esimese asjada jätma Facebooki ja oma blogi.

IMG_2372

Eelkõige ema 🙂

Või miks peakski tahtma keegi selles samas blogis mingit koostööd teha? Paar inimest (täpsemalt siiski vaid KAKS nendest kõikidest siia eksijatest) on mulle öelnud, et mu blogi on negatiivsust täis. Üks pidavat siin käima põhimõtteliselt vaid sellepärast, et näha, KUI negatiivselt võib inimene (mina) igat postitust kirjutada ja MILLISE negatiivse asja ta (mina) nüüd jälle leidis. Siiski ta lisas, et mul on hea ja ladus kirjastiil (aitäh!).

Mina jälle omalt poolt ei viitsiks iga jumala kord seletada, et minu blogi eesmärk ei ole vahendada meie ajakirjanduse positiivseid seike (igaüks lugegu lehest ise!), kirjutada meie vikerkaarevärvilisest pereelust (kõik pole kunagi nii vikerkaarevärviline, nagu blogidest paistab, pealegi igaüks leiab need blogid, kui neile see stiil meeldib) või muudkui meisterdada (ei saa öelda, et mul poleks selleks aega, pigem ei ole viitsimist, isu ega püsivust). Seega kirjutan, mis MIND liigutab (olgu selleks mõni ühiskonna valupunkt või vana hea s*tanali). Üks inimene on ka öelnud, et kõik – tema minu blogi enam ei loe, sest ta solvus. Ja ta ei ole 14.

Seega sellised mõtted minu poolt… Päris isiklikud. Siia eksib selliseid avaldusi vähe.