Läksin Kristiine Euroapteeki pipraplaastrite eest, mis riiulist võtsin, kassasse maksma. Minu ees oli naisterahvas, kes viisakalt mingi kauba kohta küsis. Kassapidaja kõrval seisis veel üks teenindaja, kes vastas lakooniliselt, et minge küsige saalist.

Naisterahvas keeras juba minekuks, kuid pöördus siis tasakesi uuesti:

“Aa ja kas teil kilekindaid on?”

Kassapidaja kõrval seisev teenindaja:

“Ma ütlesin – minge küsige saalist! MEIL ei ole SIIN mitte midagi, meil on siin KASSA!”

Küsija pöördus vaikselt kassast eemale ja töötaja, kes kassapidaja kõrval sai “päeva parima teenindaja tiitli”, lahkus samuti saali poole…

Klienditeeninduse tipptase!

Pipraplaastrid ostsin oma paremale seljanukile, tiivanukk või misiganes see on. Mul lööb sinna aastas korra vastik põletik. Olen juba üle nädala kasutanud mingeid moodsaid geelplaastreid, pipraplaastreid, sõbranna Indiast toodud “vietnami” salvi ja ka kõige rämedamat ja põletavamat salvi, mis iial leiutatud on – Capsicam salvi – ja mitte midagi ei aita. Olen kunagi isegi haiguslehel pidanud selle tiivanuki ja kaelavalu pärast olema. Too kord Capsicam päästis mu lõpuks, aga ma vist immuunne sellele nüüd. Pean homme kott-toolis tööd tegema vms, et vältida tüüpilist istuvat hiir-peos-asendit. Massaaži aja peaks äkki hoopis panema… Või doktor-oolo-aja.

Tegelt tahtsin rääkida, et nädalavahetusel sattusime lastega T1 keskusesse. Sõitsime alla parklasse ja nii kui autost välja astusime, tervitasid meid laest alla rippuvad köied (juhtmed?), mis poomissilmuste sarnaselt seotud. Sorry, aga mul tuli esimese asjana silme ette see stseen filmist “The Six Sense”, kus peategelasest poiss koolimaja koridoris surnud vaime rippumas näeb. Väga õudne, aga ma mõistan, et ma ise olen liiga haige inimene, vaadanud liiga palju liiga haigeid filme. (Tegelikult on “The Six Sense” muidugi üks ägedamaid, kuid kriipimaid filme üldse).

Kaubanduskeskusse sisse astudes tundus, nagu oleksin sattunud Itaalia Oriocenterisse. Kõigil meil tekkis äratundmishetk. Poodide kohta ei oska ma midagi öelda, sest pooled rendipinnad olid avamata 😀 ja sildid igal pool, et tark ei torma, mis on pool-kinnise kaubanduskeskuse kohta natuke irooniline sõnum külastajatele. Mis ise tormate siis 😀

Midagi halba pole mul kah öelda, välimuselt oli ju kõik uhke ja avar ja uus. Näituse osa oli kõige ägedam, kuid lae all turnivad lapsed (lae all oli atraktsioon, kus said nii lapsed kui ka täiskasvanud köiel kõndida, all mitu-mitu korrust tühjust ning ei ühtegi turvavõrku, inimestel oli muidugi mingi turvaköis küljes) tekitasid mul lausa nii hullu kõhedust, et halb hakkas. Aeroakrofoobia?! Kuna ma kardan kõrgust ja keskus oli seest põrandast kuni laeni avatud, seest klaaspiiretega, oli mul seal ülemistel korrustel füüsiliselt väga ebamugav. Kui mu laps klaaspiirdele toetus, et alla vaadata, ei suutnud ma isegi seda kannatada ning palusin mitu korda, et ta sealt ära tuleks. Kodus katuseterrassil on meil ka reegel, et ta ei lähe ääre lähedale, sest minul võtab see lihtsalt jalad alt, õudne tunne. A no mul lisaks veel see ka, et ma kardan, et uued hooned kukuvad kokku 😀 ja ma tavaliselt väldin vastvalminud ehitistes käimist, las teised testivad.

Minu jaoks jääb T1 kaugeks, ma ei näe mingit põhjust sinna tulevikus shoppama minna, sest mulle on Viru keskus/ Kaubamaja, Kristiine keskus, Rotermanni ja netipoed palju lähemal ning ma ei mäleta, millal ma viimati niimoodi oleks šopanud, et leegand mööda erinevaid kaubanduskeskuseid ja otsinud mingit kindlat asja. Ülemiste keskus mulle muidu meeldis, aga sinna ma töövahetuse tõttu samuti ei satu. Tehke Põhja-Tallinna kanti üks korralik T1, ma ütlen.

Käisite T1 kaubanduskeskuses? Lähete veel? On sealt midagi osta?

Ma niisama ringi kalpsamas. Karl hüüab mind nende saabaste pärast my little pony’ks.