Täna oli hommikul “Terevisoonis” Merit Raju ja mul tuli hulga mälestusi meelde. Umbes 7 aastat tagasi ilmus Meriti raamat “Hingele pai”. Tol ajal mulle see raamat tohutult meeldis. Kui sarnane raamat praegu ilmuks, jääks see minu tähelepanuta, sest selliseid õnneliku elu, “tee, mida tahad”, jooga, tervisliku toitumise, feng shui ja vaimsuse raamatuid on sadu. Ilmselt oli tol ajalgi, aga mitte minu maailmas. Või ei olnud need nii populaarsed ja levinud. Minu jaoks see raamat siiski eristub teistest, mul tekib kirjutajaga isiklik suhe. Mis sest, et seal on palju asju, mida ma lihtsalt ingoreerin, aga seal on ka mõnusaid mõtted ning isiklikku kogemust. Kui ma peaksin seda raamatut kahe sõnaga kirjeldama, siis on need soe ja mõnus.

Merit Raju oli tükk aega minu iidol. Piinlik? Kuidagi naiivne? Ma ei liialda, päriselt oli. Ta esindas minu jaoks julgust ja ettevõtlikust. Ta oli kõrgelt haritud, välismaal õppinud noor naine, kes töötas Eestis päris kõrgel ametikohal, tegi karjääri, oli edukas… Ja mingil hetkel otsustas, et aitab. Tegi täieliku kannapöörde – õppis joogaõpetajaks, elas maal, reisis, toitus teadlikult, leidis iseennast, kirjutas mitu raamatut, sai lapse, andis joogatunde, motiveeris ja oli selle kõige juures lihtne. Tõenäoliselt on sellest nimekirjast veel vähemalt 35 asja puudu.

Mäletan, et läksin ise ka kundalini joogasse, käisin päris pikka aega. Aga mitte Meriti juures. Ma ei julgenud tema juurde minna 😀 Mul oli nii suur hirm. Ma ei tea, mida ma kartsin. Et tuleb välja, et Merit on ilgelt nõme inimene? Et ma teen mingit harjutust ja saan oma iidoli suure mõnituse osaliseks, kuidas ma ikka üldse ei oska? 😀 Kui ma lõpuks jõu kokku võtsin ja end tema tundi kirja panin ning end kohale vedasin, tuli välja, et Merit oli haige ja oli endale asendusõpetaja leidnud. Ma ei ole seni teda kunagi kohanud. Mitte et ma ikka veel kardaks. Seda mitte.

Sel ajal, kui ma Merit Raju suurim fänn olin, ma tema valikuid ja tegevusi niimoodi ei mõistnud nagu praegu. Õigemini mõistsin, aga ei saanud vist päriselt aru, mida ta tegelikult tunda võis. Ma olin siis vaimselt hoopis teises kohas ning noorem, aga midagi mind kõnetas kogu selle kannapöörde juures.

Mulle meeldis väga üks mõte “Hingele pai” raamatus. “Miks on õigus töölt vaba päev võtta siis, kui mul on nii halb olla, et ma ei saa tulla, aga mitte siis, kui mul on nii hea olla, et ma ei saa tulla!” See on lihtsalt üks väike mõttekene, neid on seal veel.