Paljud teavad, et mul on meeletu lennuhirm, olen sellest palju kirjutanud. Just kaks päeva tagasi elasin öösel läbi unenägu, kus pidin lennukile minema ja avastasin alles lennujaamas sees, et mul ei ole mu rohtusid kaasas. Põhimõtteliselt on see mu suurim hirm pärast seda, et lennuk võiks alla kukkuda.

Mul on üks tõsisem foobia veel  – ämblikud. Ma tean, et vastupidiselt Eestist väljuvale lennukile ei või Eestis paiknev ämblik mind tappa (kuigi pshhüloogid räägivad, et mõlemad hirmud on irratsionaalsed), kuid kardan ämblikke sellegipoolest. Nende kahe hirmu paanika on mul erinev. Kui lennukis haarab mind paanika, kus ma lihtsalt kramplikult hing kinni nutan, siis ämblikutega oleneb, milline elajas see on. Kõige hullemad on suured mustad ja paksud ning kinnises ruumis, loomulikult oma kodus on kõige hullem.

Ämblikku nähes ma kõigepealt ehmun. Ma võin karjatada ja meetri võrra kuhugi eemale karata. Jah, seda on juhtunud ka näiteks suvalist mahakukkunud tomativääti nähes.

determinantsed-madalad

Tomativäät. Foto: www.aiamaailm.ee

Siis ma tardun, tulevad meeletud külmavärinad ja hakkab ajama iiveldama. Päris oksendanud ma ei ole, kuid korra olen vaid suure tahtejõuga selle maha surnud. No ja siis olengi ma halvatud. Üksi elades oli mul putukamürgipihusti. Olete ärganud nii, et lähete unise peaga vannituppa ja hakkate vanni duši alla astuma ning siis vaatab teile sealt vastu see rõve paks elukas? See on sama hull lugu, kui see, et ta hommikul kraanikausist teretab. Sellistel hetkedel juhtubki minuga kõik see, mis ma just kirjeldasin, ning kui olen võimeline uuesti liigutama, olen RÄME kuuma veega selle looma august alla ajanud või siis pihustanud talle peale mürki sellistes kogustes, et tunnen, et olen iseennast ära mürgitanud. Sama asja olen teinud parema puudumise tõttu ka WC värskendajaga.

Kodus elab meil sissekäigus ämblik ja nii suurt ei olnud mina oma elus mitte lihtsalt NÄINUD vaid ei teadnud, et ämblikud saavad üldse nii suured olla. Ta on nii suur, et võiks vabalt uksele koputada, ja kui pahaaimamatu elanik ukse lahti teeb, siis sisse jalutada. Sissekäigu ämblik on eriti rõve, sest ma elan 4ndal korrusel ja kunagi ei tea, kus see elukas konutab. Tihti teda ei ole, aga see võimendab seda olukorda, kus ta ON, veel hullemini.

Itaalias elas meil selline suur rõve ämblik meie veranda katuse ääres, tal oli seal oma võrk. Seal õues ehk lahtises ruumis mul nii hull teda jälgida ei olnud. Ära ei julenud ajada, sest äkki tuleb siis kuskilt põrandalt mulle peale, sel juhul ma oksendaksin ja röögiksin samaaegselt. Seega ma lihtsalt jälgisin teda pidevalt eemalt, et kas ta ikka on oma pesas, ja kui oli, siis oli kõik ok. Viimasel päeval, kui hakkasime oma kämpast lahkuma ja ma Ethelit voodist üles ajasin ja ta voodist kaissu tõmbasin, jooksis tema alt väike must paks ämblik välja. APPI, ma põhimõtteliselt ehmusin nii, et viskasin unise lapse voodisse tagasi. Õnneks laps mul ämblikke ei karda ja räägib siiamaani, et magas ämblik kaisus. Ma tegelikult pole kindel, kumb hullem on – lennukiga 10km kõrgusel möllata või ämblik KAISUS magada. Ma olen 100% kindel, et ükski rahusti mind nii rahulikuks ei tee, et ämblikusse yolo‘lt suhtuks.

Nägin ükskord foobiatest mingit välismaa saadet. Üks naine kartis meeletult PÕLVI. Nagu enda ja teiste PÕLVI. Palun proovi sa ilma põlvedeta elada. Lased jalad ära amputeerida, et saaks rahus ringi käia? Ahjaa, ei saa siis ju. Teine kartis näiteks konnasid, mida vihmasel ilmal seal maal hoovides meeletult ringi kalpsas. Ma reaalselt ei kujuta ette, et ma astuks oma kodust välja, kui nende konnade asemel oleks ämblikud. Või kui mu põlvede asemel oleks ämblikud.

On teil mingeid hirme ja kuidas toime tulete? 🙂