“Blogid on nõmedad.”

“Blogid on mõttetud.”

“Mis see blogide lugemine annab?”

“Blogide lugemine on ajaraisk!”

Kuigi ma ei ole isiklikult otse selliste väidete esindajatega kokku puutunud (küll olen sellistega, kes lihtsalt ei saa aru, mis see blogimine on, sest pole blogimaailma avastanud vms), siis ega mina pime blogija ei ole – netist jääb üht teist kuskilt silma küll.

Ja siis tulevad “kaitsekõned” stiilis:

“Mihhail Lotmanil on ka blogi, mis ta on siis sinu meelest mõttetu v?”

Mul on selle kõige kohta kaks asja öelda.

Esiteks. Mihhail Lotmani blogil ei ole MITTE MINGIT seost (peale blogikeskonna tehnilise osa) tavaliste “kerg”-blogijatega nagu mina ja ilmselt ka sina. Ei Mallukaga ega Eveliisiga, ei Brittiga ega isegi mu lemmari – Kristallkuuliga. See on sama nagu mina võtaks õlivärvid ja joonistaks lõuendile pildi ja siis võtaks Navitrolla ja joonistaks täpselt sarnasele lõuendile oma pildi. Mis piltidel ühist on? LÕUEND! (Igaks juhuks ütlen, et selle näite point ei olnud see, et üks on näiteks algaja ja teine mitte, see ei ole üldse oluline. Kes kui kaua on bloginud või kui palju sellega raha teenib või kes hoopis peale maksab, see pole ka oluline. Kuidas?

Proovin uuesti. Võtame Elizabeth Gilberti ”Söö, palveta, armasta” ja näiteks Jaani Krossi “Keisri hull”. Mis neil ühist on? Mõlemad näevad raamatu moodi välja, neil on peal kõvemad kaaned ja sees pehmemad lehed. Üks raamat teenis suht algajale kirjutajale miljoneid dollareid, teine tuntud kirjanikule ilmselt mitte nii palju. Loodan, et praeguseks olete mu pointi ikkagi juba tabanud…

Nüüd kui teile tundus, et ma nagu mõnitan iseennast ja teisi blogijaid, siis olete valel teel. Üldsegi mitte. Nüüd astun mina blogijate kaitseks välja. Ainult, et ma ei astu välja idiootse väitega, tuues tõestuseks Mihhail Lotmanit.

Ehk siis teiseks:

Miks sa lugesid raamatut “Söö, palveta, armasta?” Sa ei lugenud? Aga miks sa käisid seda filmi kinos vaatamas?

Või miks sa käisid suvalist ulmekat kinos vaatamas, mille IMDb puktid olid vaevalt 5?

Või miks sa Telia videolevist REEDE õhtul veini kõrvale maailma idiootsemat komöödiat vaatasid?

A miks sa üldse sõpradega veini või õlle kõrvale mula ajad ja lolle nalju viskad?

Miks sa vahel ööklubis käid?

Teatris komöödiat vaatamas? Miks sa ei läinud Estoniasse ooperit vaatama?

Miks sa loed Eesti Ekspressi tagant Kranaati? Aa, sa loed ainult sealt “Kosmose mutte?” Aga miks sa seda loed?

Ma vastan – sa vajad oma ellu tükikest meelelahutust. Miks on NII palju erinevaid meelelahutusvorme? Sest meie meelt lahutavad erinevad asjad. Ja siin peitub võti – kui sa ütled, et blogid (üldistades) on kõik nõmedad ja neid loevad ainult nõmedad, aga ise kas või paari neid eelnevaid asju, mis mul siin nimekirjas olid, teed või lähed näiteks homme Õllesummerile, siis oled sa täpselt sama mõttetu ja nõme ise ka! Öeldes, et blogid on nõmedad, ütled sa, et kirjutamine, lugemine ja meelelahutus on nõme ja mõttetu.

PS: Loomulikult ei ole olemas Lotmani blogi, millele vastanduvad KÕIK TEISED blogid, aga saite vast aru küll, mis ma mõtlesin. Ja otseloomulikult on olemas minu meelest nõmedaid blogisid, nii nagu on olemas minu jaoks nõmedaid filme või mõttetuid bände.

PS2: Päise foto pärineb Eesti Ekspressi veebilehelt.