Rahateema

Mulle ei meeldi (avalikult) teiste rahakotis sorida ega enda rahakotisisu siia blogisse laiali kallata. Otseselt teiste rahakotis sorida tundub ebaeetiline ja enda oma liiga isiklik, seega pole see minu blogis küll mingi läbiv teema olnud. Küll aga olen ma kirjutanud ühe postituse – “Nullkuluelu, on see sõltumatus või hoopis sõltuvus” (LINK) ja öelnud suhteliselt otse välja, mida ma arvan illusioonist, et see, kes vähe kulutab, ei sõltu rahast:
Ta kirjutab, et neil on nädala eelarve 50 EUR, kuus siis ca 200 EUR kahepeale. Mulle tundub, et see on illusioon. See, et ta ei sõltu rahast. Ta sõltub ju vägagi sellest 200 eurost. Ta sõltub sellest ju palju rohkem kui näiteks mina, kes ma saan normaalset elamisväärset palka. Ja noh, huumoriga pooleks – ma sõltuks parema meelega paarist tonnist kuus kui mingist närusest paarisajast eurost.
Täna ma sattusin Manjana blogipostituse (SIIN) otsa ja lugesin seda, kui halbade tsitaatide kogumikku. Või noh, eks inimestel, nagu ikka, on olnud erinev elukäik ja kogemused. Seda ilmestab hästi näiteks järgnev Manjana väide:
Mulle on elu õpetanud, et inimesed, kelle jaoks on raha väga oluline, on kurjad ja sisemas õnnetud inimesed.
Mina ei tea, kellega ja kus Manjana oma elus kokku puutunud on, aga seda on tõsiselt kurb lugeda, et ta sellised kurjad õppetunnid on saanud. Raha võib olla oluline nii kerjusele, keskmise palga saajale, riigikogulase palga saajale või miljokale. Ja tegelikult ma arvan, et raha ikkagi ONGI enamjaolt kõigile oluline. Aga kõik ei ole ju “kurjad ja sisimas õnnetud ” inimesed. Minu kogemus ütleb, et kurjad ja sisimas õnnetud inimesed on need, kes oma töö eest enda meelest väärikat palka ei saa, aga ei ole olnud suutelised ka elus midagi muutma. Nad on poliitikute peale vihased, ühiskonna peale vihased, iseenda peale vihased, küttearvete peale vihased, kohvihinna peale vihased, lasteaiatasude peale vihased… Kas see tähendab, et nende jaoks on raha kuidagi LIIGA oluline, olulisem kui teistele? Vist mitte. Nende probleem on, et neil lihtsalt pole seda.
Ma arvan, et need asjad, mis ma korterisse aastatage kogunud olen ja mis moodustavad mu maise varanduse, takistavad mul päriselt rikkaks saamist. Ma ei ole vaba. Ma ei saa suvaliselt hetkel võtta saba selga ja minna teadmata ajaks lõunameresaartele tšillima, sest mul on hunnik asju, millest ma loobuda ei suuda, aga kaasa neid ka ei taha.
Mis sind takistab? Mind küll ei takista jätta oma elupaik näiteks kellelegi üürile ja minna? Kuidas mingi diivan, raamatud, arvuti, hunnik kaltsukariideid, vaip (suva asjad) sind takistavad? Miks sa ei suuda neist asjust kuuks või aastaks loobuda? Mis sul viga on, naine?! Mind näiteks takistaks (või noh, paneks pingsamalt mõtlema ja variante kaaluma) hoopis minu laps – kus ma talle sama head haridust pakkuda saaksin, kui peaksin kolima jne. Asjadest on minul küll täiesti poogen. Ometi raha vastu ei ole mul küll mitte midagi.
See kõlab nii äraleierdatult, aga ma päriselt ka usun, et see ei võida midagi, kel on surres kõige rohkem asju. Mida sügavamal asjade maailmas inimene elab, seda õnnetum ja tühjem ta on.
Selle väitega olen nõus, kuid minu jaoks on kontekst vale. Rikas (rahaliselt) ei võrdu minu jaoks automaatselt sellega, et inimene kogub ASJU. Manjana postitusest jääb minule aga selline mulje, et tema paneb sinna võrdusmärgi. Ma ei ole sellega üldse nõus. Kuna ma ise väärtustan näiteks reisimist ja läbi reisimise elu nautimist, asju mul eriti üldse pole (ma ei ole ka rikas, aga ikkagi), riideid võin osta nii Tallinna Kaubamajast, välismaalt või ka kaltsukast, sealt, kust miski silma jääb, autol on mitu kuud ilukilp ära kadunud ning kodus pole meil ühtegi kardinat, sest kedagi ei koti, siis lihtsalt mul pole võimalik sellega nõus olla. Ma olen kindel, et ma pole ainulaadne ja minusuguseid on veel, nii tavainimeste kui ka rikaste hulgas.
Mulle meeldib ka oma kurba tuju asjadega kinnimätsida. Eelmine postitus on selle tõestuseks. Vähemalt ei tulnud mu kurb tuju puuduvatest asjadest või rahast.
Eks ole! Kes käib kaltsukates kurba tuju kinni mätsimas, kes teeb näiteks city breaki Nicesse või Splitti. Okei, reisimine on hetkel selline asi, et paljud kardavad, ma ka tegelikult, aga point on sama. Miks see kaltsukates ODAVATE asjade ostmine kuidagi parem ja õigustatum on? Ostmine on see ju ikka. Või olen ma kuskil analüüsis teinud loogikavea?
Mind pole huvitanud ilma finatshariduseta inimeste igikestev jutt, kuidas kinnisvara on osta odavam. Kui on odavam, miks siis mina elan kesklinnas ja nemad mägedes? Ja ma ei ole rahaga rikas, aga puudust ka kunagi pole olnud.
Huvi pärast üldse küsin, et miks kesklinn?! Mina ei tahaks elusees kesklinnas elada. On see mingi prestiižisümbol või et kõik käe-jala juures? Käe-jala juures restoranid, kuhu kunagi ei raatsita sööma minna? Puuduse mitte tundmine on oskus. Usun, et paljud tunneksid ennast teise nahas puudustkannatavatena, see ei sõltu reaalselt sellest, kui palju kellelgi raha on. Võibolla on mõnel lihtsalt eriline oskus kitsaste oludega leppida, mis ei tähenda, et ta seeläbi, sisemiselt kuidagi rikkaks saab.
Aga parim oli see:
Et miks inimene ei põe, et ta ei oska 10 erinevat võõrkeelt ja ei saa aru kaugete maade kultuurist? aga põeb täiega, kui ei saa osta reisi kaugetele maadele? on ju imelik? või on mul imelik maailmavaade?
See on vega jabur. No ikka väga. Ma lähen sügisel Amazonase vihmametsa (ma vabandan, et seda uuesti mainin). KUIDAS mul oleks võimalik seda läbi raamatute või õpikute kogeda? Ma olen lugenud, aga PÄRISELT kogeda? Või näiteks keeleõpe. Selge on see, et vahetusüliõpilasena (või mis iganes) välismaal teatud aja viibides õpid sa keele palju paremini selgeks, kui siin kursuste pinke laiaks istudes? Ja kas ma pean enne ära õppima itaalia keele, et oleks täisväärtuslikum Itaalias üks mõnus suvine perereis teha? Või peaksin põdema, et ei ole maiade kohta raamatukogust materjali käinud võtmas, sest mul see Peruu reis ees ootab? Täitsa õudne, inimesega, kes sellest kõigest mulle kohapeal rääkida ja NÄIDATA oskab!!! Kusjuures inimene, kel pole näiteks kõrgharidust, kuid on väga palju reisinud, võib mingil hetkel kahe magistrikraadiga inimese oma kogemustega pahviks lüüa. Elu!
Et mitte täiesti mitte nõustuda, siis nõustun ühe mõttega ka. Kui raha nimel kannatab pereelu, tervis, lapsed vms, siis see on hoopis teine teema. Küll ei saa aga automaatselt eeldada, et kui inimesel on raha või hea palk, siis kõik teised kannatavad. Vaadake kas või meie riigikogu liikmeid
PS: Raha eest saab muud ka, kui ASJU! Elamusi, kogemusi, haridust, reisida, teisi aidata ja muid unistusi teostada, mis ei pruugi absoluutselt asjadega seotud olla
PS 2: Loodan, et kellelegi nüüd liiga ei teinud, see on minu tõde, mitte absoluutne tõde.
Birx
Ja jälle ma sain tõestust selle kohta, et selle inimese blogisse ma oma jalga ei tõsta:D Ma olen juba ammu arvamusel, et üks ülimalt veider inimene ja väga kahtlase mõttemaailmaga inimene. Ja see sinu blogipost tõestas seda veelgi
Mul on ka raske aru saada, et mis selles nii imetabast on(arvab, et on erilisem inimene kui rikkamad ja rohkema rahaga?), et inimese nädala eelarve on 50 eurot. Issand hoia. Ma olen sinu arvamusega raha kohta väga nõus. Arvan ise sama. Ja võtan ka selle kokku, et inimene on seda vabam mida rohkem on tal valikuvõimalusi, seega kui on vähe raha ja väga väga piiratud eelarve siis ongi valikuvõimalusi oma rahaga teha mida tahad palju vähem ehk samahästi puudub.
Ma olen ka enda elus praegu sellises faasis kus ma teenin piisavalt, ma olen täiega rahul enda eluga, põhivajadused saan vabalt täidetud ja lisaks meelelahutust, minna kuhu tahan ja teha mida tahan. Ja tänu selle on ikka kõvasti vähem stressi, noh ei olegi enam seda tegelikult. Aastaid tagasi aga mul seda vabadust polnud, sest tööl ei käinud, sõltusin palju elukaaslasest ja oma emast ning vanaemast(käisin muidugi samal ajal koolis), no alati see mõtlemine ja arvestamine, kas ikka piisab raha ja kust juurde saada jne. No ei ole selline asi teps mitte tore. Nüüd lihtsalt naudin täie rauaga seda vabamat elu, sest raha on rohkem. Ja kui tahetakse minna äärmuslikuks ja olla ühiskonnast ja kõigest vaba siis võib ju minna metsa onni elama, ise toidu muretseda ja ehitada peavari. Aga niikaua kui ikka ühiskonna liikmena tahta neid elementaarseid asju ja mugavusi eluks siis raha dikteerib ALATI.
ebapärlikarp
Nonäed, mingid osas oleme ühel nõul ka
kristipere
Absoluutselt ei tunne, et pean oma pere rahaasju kellelegi Annile selgitama, kuid nii palju ütlen küll, et ma ei tunne kuidagi häbi, et minu “põhitöö” on enda lastega kodus olemine ning mu abikaasa teenib suurema osa meie sissetulekust.
kristipere
Mulle meeldib raha. Raha annab mulle vabadust. Ma saaksin elada kindlasti ka vähema rahaga aga ma ei ole koguja inimene. Mulle meeldib kulutada lastega käimise ja olemise peale, mulle meeldib abikaasaga nädalavahetusel vahel kuskile lennata. Ka meeldib mulle heas restoranis süüa, sõbrannadega spas käia, rattaga matkata, ujuda ja vabatahtlikku tööd teha. Ei saa aru kuidas raha teeb kurjaks. Mina ei tunne end kurjana. Tunnen end õnnistatuna, et mul on võimalus elada minu mõistes mõnusalt. Teised tehku mis tahavad.
Ann
Räägib see, kes mehe kulul elab
Mall
Siia arutellu sobiks lisada ka väide, et kellele üldsegi seda ōnnelikkust vaja?! Kas ei oleks arukam mentally fulfilled* olla pigem? Ehk elu on täiuslikum, kui endale selgeks teha, et ei pea koguaeg 100% ōnnelik olema. Eksimused ja raskused on osa elust ja arvan, et paljud ilmselt ei olegi eluga rahul kuna arvatakse, et neetud.. ma tunnen end/ mul läheb halvasti, ju ma siis ei ole ōnnelik.. lihtsalt mainin, et mind häirib, et inimestele tänapäeval sisendatakse, et elu eesmärk on olla ōnnelik..
*vaimselt küllastunud?
Eesti keel küll longab.
Kaja
Kas siis on vabadus, kui kõike võib?
Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi?
Kas tõde see on, mida teavad kõik?
Või mida keegi lahti eal ei muugi?
Doris Kareva
Raha annab vabaduse. Ka otsustada, et ei pruugi seda kasutada ühe või teise asja/elamuse peale. Mina ka ei kurda, et palgapäevad mind iga kuu külastavad
K.
Üks milles ma üpris kindel olen on see, et Rolls-Royce tagaistmel on oluliselt mugavam nutta kui opeli s



Tähelepanek elust:
Rikkaks ja edukaks saavad just need inimesed, kes teevad seda mida nad armastavad suure kirega. Kuidas on siis selline inimene vaimult vaene? Kuri? Rikas inimene on üldiselt enda eluga rohkem rahul kui vaene. Enda eluga rahulolev inimene on üldiselt rahul ka endaga. Just pole niii kade ja vihane. Peale selle ei maksa ka unustada, et peale reisimise, riiete, elukoha annab raha ka suurepärase võimaluse aidata teisi, võimaldada vanematele normaalne vanaduspõli, lastele huviringid, mis neile meeldivad ja millesse nemad omakorda kirega suhtuvad
See jutt tundus jah rohkem nagu hapud viinamarjad
Madli
Ma vaatan, et tihti aetakse sassi rahakultus ja asjakultus. Rahast sõltume me kõik ja mida rohkem sellele mõtlema peame (nt kui seda on vähem kui tahaks/vajaks), seda enam. Mina nt sõltun väga otseselt oma igakuisest palgapäevast ja ma ei ütleks eal, et raha pole oluline – kuidas ma muidu endale raamatuid ostaks või telekapaketi eest maksaks, et jalkat vaadata? Teine asi on asjakultus, ehk kui inimesele on olulised ASJAD, kui ta kulutab ASJADELE, mitte elamustele, kui ta vaatab ka teiste inimeste puhul tema ASJU.
ebapärlikarp
Ei saaks ka rohkem nõus olla. Kusjuures pärast oma viimast postitust hakkasin just mõtlema, et ASJAD, ASJAD.. Et misasjad?!
Et asjad on hoopis nagu teine teema, millest võiks eraldi kirjutada.
kristallkuul
Aga ka asju ei maksa täiesti valemist kõrvale heita. On väga palju asju, mis teevad meie elu mugavaks. Mõni asi on selline, ilma milleta enam elu ettegi ei kujutaks (pesumasin). Nõudepesumasin ei ole näiteks eluks hädavajalik, aga ikkagi üks tõeliselt mõnus leiutis, mina täiega fännan. Robottolmuimeja. Auto. Suur telekas, mida on mugav vaadata. Need kõik on ka asjad. Kui ma olen õnnelik, et mul need asjad on ja ma neist rõõmu tunnen, sest need muudavad mu elu lihtsamaks, kas see teeb minust inimrämpsu (või kurja inimese), kes ei tea, mis on elus need tõelised väärtused?
Ma ei tea, mina igatahes tunnistan ausalt, et mul on hea meel, et ma olen jõudnud endale osta need ASJAD, mis aitavad mul säästa aega ja muuta elu mugavaks. Okei, minu ostetud asjad ei ole kõik kõige kallimad ja viimase peal, ma ei sõida kalli autoga ega pole ostnud endale telekat, mis maksab sama palju kui mu auto, aga ma ikkagi olen käinud tööl ja teinud ületunde selleks, et lubada endale need konkreetsed esemed, mis mul on. Ei tea, kas peaks tõesti häbenema? Suunama kõik rahalised ressursid ainult reisimise peale nagu Tähismaad, sest reis kui selline pole käekatsutav ASI, seega sellele tohib kulutada?
Nii hull ju pole. Või on?
ebapärlikarp
Sina kirjeldad (vähemalt minu jaoks) täiesti elementaarseid ASJU ja kui iga poole aasta tagant oma telekat või mobiili just kallima ja uuema mudeli vastu välja ei vaheta, siis tunduvad need ASJAD küll tänapäeval küllaltki mõistlikud omada ning isiklikult ma seda asjade kultuseks küll ei peagi.
Madli
Ma ei pidanud ka seda silmas, et üldse asju omada ei tohiks, sest ega ma ise ka muldonnis ela – ikka on mul mugavaid köögimasinaid ja telekas ja igasuguseid muid vajalikke asju. Asjakultus on minu jaoks pigem see, kui ostetakse/kogutakse liiga palju ja tarbetuid asju. Või kui nt inimest hinnatakse selle põhjal, millised on ta riided (kas ikka piisavalt firmakad), telefon, kas ta elab ikka piisavalt stiilses kodus jne jne. Ka üldse ilma ühegi asjata oleks ju elu üsna võimatu.
Mir.
Manjana on vana kommunist-sotsialist, temaga ei ole mõtet laskuda sellisesse vestlusesse. Just saying, et väga teistmoodi inimene nendest, kes on turumajandusega hästi kohanenud ja tunnevad end vaba turu tingimustes hästi. Kui sa ta päris nime googeldaksid, siis teaksid, et pole mõtet midagi arutada sellise hullukesega.
ebapärlikarp
Ma eile veel mõtlesin, et on inimesi, kes näiteks julgevad võtta pangalaenu, et kodu osta, ja neid, kes kardavad nii suurt vastutust. See, kumb rohkem pabistaja on, võib petlik olla. Ilmselt ongi nii, et mina tema situatsioonis olles (ei pea silmad hetkel kodulaenu osa, vaid üleüldse) ei tunneks end mugavalt ja stressivabalt, ning tema minu nahas samuti mitte. Olemegi väga erinevad.
Manjana
uu, vanad austajad
varikasblog
Mind ka asjad õnnelikuks ei tee, küll aga reisimine, ilma selleta oleks elu kohe palju jamam. Minu jaoks võrdub reisimine õnnega.
Ja kinnisvara kohta – 20aastat üürida? Selle aja jooksul oleks üks korter juba kinni makstud
Manjana
Aga see postitus ju tõestab, et sa oled kuri? Inimene, kes hoolib väga rahast ja on kuri. Või ei tõesta? Või see on sõbralik postitus?
Nagu enamus su blogi postitustest, mis kellestki teisest räägivad ja sealjuures õhkuvad soojust ja soovist postitustes kirjeldatud inimeste tuju paremaks teha, neid hea sõnaga tegemistes toetada, aidata? Et inimesed loevad su postitusi seepärast, et nad samastuvad kirjutajaga, kes on tuntud kui sõbralik ja hooliv inimene.
ja et su lugejaid säästa mu blogi kommentaarides kaevamisest, siis kopeerin siia selgituse selle reismise kohta käiva tsitaadi ka, millest sa aru ei saanud: “see “kultuuriõppimine versus reisimine” näide oli toodud et viisakalt öelda, et inimesed tavaliselt ei stressa, et nad on liiga rumalad, aga kogu aeg muretsevad, et neil ei ole piisavalt raha. et nagu vastandid. tühjus peas versus tühjus rahakotis.”
ebapärlikarp
Pooleteise aastaga, mis ma kirjutanud olen, on mõned andnud mulle sellist tagasisidet nagu sa praegu, ma mõtlen minu enda kohta siis. Noh näiteks kirjutanud, et ma olen vahel liiga negatiivne vms. Ja siis on hulk inimesi, kes on mulle näiteks postkasti või kommenteerides kirjutanud, et nende meelest olen ma elurõõmus ja positiivne ja isegi humoorikas ning seepärast nad mu jutte loevad. Erinevate lugejate jaoks olen ma tohutult erinev, see on paratamatu ja ei sõltu niiväga sellest, mida või kuidas ma kirjutan vaid kes on meed inimesed teisel pool.
Iga postitus ei pea olema kätt hoidev. Ma ka ei usu, et sul on vaja kätt hoida
Manjana
ma ju ei kirjutanud, et sa kindlasti pead olema, ma esitasin küsimuse. selles kommentaaris on ju ka kirjas vastupidine variant.
kindel, et sa oskad eesti keeles lugeda ja mõistad loetut? selle kohta on mul küll kahtlus tekkinud, sest enamust mu postitusest tõlgendasid sa ikka väga suvaliselt ja nüüd sama kommentaari kohta.
Võtan omaks, et mul on kombeks mitte väga otse ja selgesõnaliselt kirjutada. Muarust on nii igav, kui üldse inimestele mõtlemisruumi ei jäeta. Kurb kui mõni seda ruumi ei näe.
ebapärlikarp
Ma pole ka vastanud ju, et ma kas olen või ei ole. Seega tõesti ei mõista praegu sinu kommentaari esimest lauset.
Manjana
aga oled sa siis enda arvates pigem kuri või pigem sõbralik oma kirjutistega? enda arvates.
mina arvan, et kuri.
ma, näiteks, üldse ei saanud aru, miks sul oli vaja liis lemsalu välimuse kohta postitus teha. totaalne bitšipostitus. mis annab sulle, peale klikkide, sellised vihapursked võõraste inimeste aadressil. kas sulle meeldiks kui keegi sinu välimuse kohta samasuguse jutukese meisterdaks? piltidega ja võrdleks sind pornostaariga, kuigi Eesti on täis botoksihuultega naisi, kes ei ole pornostraarid. peab väga haige huumorimeel olema, kui teiste mõnitamine naljakas tundub.
jah, see postitus ei mõnita kedagi. ma ei tunne, et mul peaks kätt hoidma. see postitus väljendab sinu teistsugust suhtumist ellu. muideks – see suhtumine jätab mulje, et sa oled enamuse oma elust väga kitsastes tingimustes elanud. sest selline kummaline rahakummardus ei tohiks rahaga harjunud inimesel nii välja lüüa. ma saan aru, et mõnel inimestel on probleem kodumasinate ostmisega ja siis on neil rahaga mure. arusaadav. aa sul ju praegu poleks probleem kui pesumasin rikki läheks? mul küll poleks.
ebapärlikarp
“Kuri inimene” teemal ma võibolla isegi jõuan hiljem blogis pikemalt kirjutada, päris hea teema. Praegu ma lähen sõpradega kokku saama ja ei jõua sellele pikemalt vastata. Lühidalt – ei, ma ei ole kuri inimene. Kas mul mõni blogipostitus võib kuri olla? MUIDUGI! Aga inimene, kes ütleb, et ta ei ole kunagi millegi peale kuri olnud, see vist küll valetab.
Kui ma süstiks oma huultesse botoksit ja näeksin selline välja, siis ma väga sooviks, et juhtuks midagi, mis mul mõistuse koju tagasi tooks. Pärast oleks muidugi botoksi pärast piinlik, aga mis teha.
“Eesti on täis botoksihuultega naisi, kes ei ole pornostaarid…”? Kas ma olen kuskil kirjutanud, et keegi ON pornostaar. Tõin paar pilti. Kui sa sarnasust ei näe, siis ok. Kui näed, siis see ju ütleb suht palju.
Mul on jumala okei huumor. Muidugi on see suhteline, oleneb, mis inimesed ka ümber on. Mul on väga normaalsed.
Kummaline rahakummardus? Mis siin kummalist on? Kui ma loen praegu oma blogipostituse kommentaare, siis seal on kommenteerinud kõik “kummalised rahakummardajad”?
Olen õnneks sündinud perekonnas, kus ma ei pidanud puudust kannatama ega muretsema selle pärast, et kui ma äkki ülikooli sisse ei saa või kus ma Tallinnas küll elama hakkan. Oskan seda tohutult hinnata, nii tol ajal kui ka praegu tagant järele. Ei, ma ei ole pidanud kitsikuses elama, samas ülikooli lõppedes ei kinkinud mulle keegi töökohta, vaid sebisin ja möllasin ise ja ma usun, et tasu arenes koos töökogemusega suht võrdelises seoses. Täitsa aus värk oli.
Pesumasina jutust ei saanud aru. Ei, mul ei oleks probleem, kui see katki läheks.
kristallkuul
See pesumasina vihje oli ilmselt mulle. Üritasin Manjana blogis selgitada, miks mina olen nõus rohkem pingutama, et oleks raha natuke laiemalt käes – nimelt ma ei taha leida end olukorrast, kus pesumasin läheb katki ja ma pean hakkama raha koguma, et uut osta. Minu jaoks on oluline võimalikult suure säästude puhvri olemasolu, et sellised juhtumid elu rivist välja ei lööks. Selle peale sain siis omakorda süüdistava märkuse, et minu jaoks peitub õnn asjades.
ebapärlikarp
Aa ok
Asja eest said!
kristallkuul
Marie
Mina olen märganud, et kurjad ja hingelt kibestunud inimesed on just need, kellel ei ole raha. Just need inimesed süüdistavad kõike ja kõiki maailma vigades ja ka oma isiklikes probleemides. Minulgi on olnud perioode, kus raha ei ole ning nägin ka enda pealt, kuidas kurjus minus maailma ja teiste vastu muudkui kasvas ja kasvas… Nüüd, kui raha on, olen vaba. Raha annab vabaduse ja sõltumatuse. Teen, mis tahan. Lähen, kuhu tahan. See ongi õnn – sõltumatus, mille raha annab.
ebapärlikarp
Jah, ma olen väga nõus
brinnu
No see on küll natukene julmalt öeldud. Raha on ainult vahend. Minu meelest pole vahet, ka rahakas inimene võib olla õnnetu, kurb ja kuri. Tean inimesi, kes on õnnelikud ka täpselt selle sissetulekuga, mis neil on(ja see ei ole just väga kõrge), aga on oma maja maal, kus aias teha ja nokitseda ja olla. Ma räägin nimelt oma emast, kes on terve elu rabelenud ninast veri väljas, et oma lastele parim võimalik elu tagada. Ja kui ma ausalt ütlen, et ei lubaks ma tal enam kunagi niimoodi tööd rabada, sest ta oli õnnetu ja väsinud ja kurb ja haige. Ennemini näen ma asja nii et nüüd on minu aeg oma emale tagasi anda selle eest, mis tema minu heaks on teinud. Aga raha nimel ma end pooleks ikkagi ei tööta.
Õnn on minu meelest milleski muus kui rahas. Minu õnn on selles, et minu inimesed on õnnelikud. Ja et mul on olemas kõik, mida ma oma eluga rahul olemiseks vajan. See kõlab nüüd natuke nagu ma oleks ambitsioonitu, seda siiski mitte. Ma leian vaid, et elan korra ja see poleks mingi elu, kui ma ainult töötama peaks
Küsimus on isiklikes valikutes.
Aga minu meelest ei tee raha kedagi õnnelikuks ega vabaks vaid tagab võimalused mugavusteks. Mis vabadus see on, kui sa tead, et pead oma töökohast hambad ristis kinni hoidma, sest elustandard nõuab? Ma ei hakka väitmagi, et ma vaba olen, ei ole. Vaba oleks ma siis, kui mul krabisevaid eurosid viljadena kandev puu akna all kasvaks. Kuna ei kasva, siis olen ma ikkagi kammitsetud, sest elustandard nõuab, et ma mingi sissetuleku taseme säilitaksin. 
ebapärlikarp
Brinnu, ma arvan sinuga osaliselt sama ja seepärast kirjutasin ka “Kui raha nimel kannatab pereelu, tervis, lapsed vms, siis see on hoopis teine teema.”
Raha ei tee vist mitte kedagi õnnelikuks, kui suhted p*rses või lähedased haiged vms, küll aga teeb ta inimesi õnnelikumaks, kui kõik enamvähem korras on
Ja olgem ausad, kui mul oleks valida, kas 5 aastat järjest istuda näiteks õnnetu armastuse (või armastuses mitte vedamise) otsas vaesena või rikkana, ma valiks viimase! 