Mulle ei meeldi (avalikult) teiste rahakotis sorida ega enda rahakotisisu siia blogisse laiali kallata. Otseselt teiste rahakotis sorida tundub ebaeetiline ja enda oma liiga isiklik, seega pole see minu blogis küll mingi läbiv teema olnud. Küll aga olen ma kirjutanud ühe postituse – “Nullkuluelu, on see sõltumatus või hoopis sõltuvus” (LINK) ja öelnud suhteliselt otse välja, mida ma arvan illusioonist, et see, kes vähe kulutab, ei sõltu rahast:

Ta kirjutab, et neil on nädala eelarve 50 EUR, kuus siis ca 200 EUR kahepeale. Mulle tundub, et see on illusioon. See, et ta ei sõltu rahast. Ta sõltub ju vägagi sellest 200 eurost. Ta sõltub sellest ju palju rohkem kui näiteks mina, kes ma saan normaalset elamisväärset palka. Ja noh, huumoriga pooleks – ma sõltuks parema meelega paarist tonnist kuus kui mingist närusest paarisajast eurost.

Täna ma sattusin Manjana blogipostituse (SIIN) otsa ja lugesin seda, kui halbade tsitaatide kogumikku. Või noh, eks inimestel, nagu ikka, on olnud erinev elukäik ja kogemused. Seda ilmestab hästi näiteks järgnev Manjana väide:

Mulle on elu õpetanud, et inimesed, kelle jaoks on raha väga oluline, on kurjad ja sisemas õnnetud inimesed.

Mina ei tea, kellega ja kus Manjana oma elus kokku puutunud on, aga seda on tõsiselt kurb lugeda, et ta sellised kurjad õppetunnid on saanud. Raha võib olla oluline nii kerjusele, keskmise palga saajale, riigikogulase palga saajale või miljokale. Ja tegelikult ma arvan, et raha ikkagi ONGI enamjaolt kõigile oluline. Aga kõik ei ole ju “kurjad ja sisimas õnnetud ” inimesed. Minu kogemus ütleb, et kurjad ja sisimas õnnetud inimesed on need, kes oma töö eest enda meelest väärikat palka ei saa, aga ei ole olnud suutelised ka elus midagi muutma. Nad on poliitikute peale vihased, ühiskonna peale vihased, iseenda peale vihased, küttearvete peale vihased, kohvihinna peale vihased, lasteaiatasude peale vihased… Kas see tähendab, et nende jaoks on raha kuidagi LIIGA oluline, olulisem kui teistele? Vist mitte. Nende probleem on, et neil lihtsalt pole seda.

Ma arvan, et need asjad, mis ma korterisse aastatage kogunud olen ja mis moodustavad mu maise varanduse, takistavad mul päriselt rikkaks saamist. Ma ei ole vaba. Ma ei saa suvaliselt hetkel võtta saba selga ja minna teadmata ajaks lõunameresaartele tšillima, sest mul on hunnik asju, millest ma loobuda ei suuda, aga kaasa neid ka ei taha.

Mis sind takistab? Mind küll ei takista jätta oma elupaik näiteks kellelegi üürile ja minna? Kuidas mingi diivan, raamatud, arvuti, hunnik kaltsukariideid, vaip (suva asjad) sind takistavad?  Miks sa ei suuda neist asjust kuuks või aastaks loobuda? Mis sul viga on, naine?! Mind näiteks takistaks (või noh, paneks pingsamalt mõtlema ja variante kaaluma) hoopis minu laps – kus ma talle sama head haridust pakkuda saaksin, kui peaksin kolima jne. Asjadest on minul küll täiesti poogen. Ometi raha vastu ei ole mul küll mitte midagi.

See kõlab nii äraleierdatult, aga ma päriselt ka usun, et see ei võida midagi, kel on surres kõige rohkem asju. Mida sügavamal asjade maailmas inimene elab, seda õnnetum ja tühjem ta on.

Selle väitega olen nõus, kuid minu jaoks on kontekst vale. Rikas (rahaliselt) ei võrdu minu jaoks automaatselt sellega, et inimene kogub ASJU. Manjana postitusest jääb minule aga selline mulje, et tema paneb sinna võrdusmärgi. Ma ei ole sellega üldse nõus. Kuna ma ise väärtustan näiteks reisimist ja läbi reisimise elu nautimist, asju mul eriti üldse pole (ma ei ole ka rikas, aga ikkagi), riideid võin osta nii Tallinna Kaubamajast, välismaalt või ka kaltsukast, sealt, kust miski silma jääb, autol on mitu kuud ilukilp ära kadunud ning kodus pole meil ühtegi kardinat, sest kedagi ei koti, siis lihtsalt mul pole võimalik sellega nõus olla. Ma olen kindel, et ma pole ainulaadne ja minusuguseid on veel, nii tavainimeste kui ka rikaste hulgas.

Mulle meeldib ka oma kurba tuju asjadega kinnimätsida. Eelmine postitus on selle tõestuseks. Vähemalt ei tulnud mu kurb tuju puuduvatest asjadest või rahast.

Eks ole! Kes käib kaltsukates kurba tuju kinni mätsimas, kes teeb näiteks city breaki Nicesse või Splitti. Okei, reisimine on hetkel selline asi, et paljud kardavad, ma ka tegelikult, aga point on sama. Miks see kaltsukates ODAVATE asjade ostmine kuidagi parem ja õigustatum on? Ostmine on see ju ikka. Või olen ma kuskil analüüsis teinud loogikavea?

Mind pole huvitanud ilma finatshariduseta inimeste igikestev jutt, kuidas kinnisvara on osta odavam. Kui on odavam, miks siis mina elan kesklinnas ja nemad mägedes? Ja ma ei ole rahaga rikas, aga puudust ka kunagi pole olnud.

Huvi pärast üldse küsin, et miks kesklinn?! Mina ei tahaks elusees kesklinnas elada. On see mingi prestiižisümbol või et kõik käe-jala juures? Käe-jala juures restoranid, kuhu kunagi ei raatsita sööma minna? Puuduse mitte tundmine on oskus. Usun, et paljud tunneksid ennast teise nahas puudustkannatavatena, see ei sõltu reaalselt sellest, kui palju kellelgi raha on. Võibolla on mõnel lihtsalt eriline oskus kitsaste oludega leppida, mis ei tähenda, et ta seeläbi, sisemiselt kuidagi rikkaks saab.

Aga parim oli see:

Et miks inimene ei põe, et ta ei oska 10 erinevat võõrkeelt ja ei saa aru kaugete maade kultuurist? aga põeb täiega, kui ei saa osta reisi kaugetele maadele? on ju imelik? või on mul imelik maailmavaade?

See on vega jabur. No ikka väga. Ma lähen sügisel Amazonase vihmametsa (ma vabandan, et seda uuesti mainin). KUIDAS mul oleks võimalik seda läbi raamatute või õpikute kogeda? Ma olen lugenud, aga PÄRISELT kogeda? Või näiteks keeleõpe. Selge on see, et vahetusüliõpilasena (või mis iganes) välismaal teatud aja viibides õpid sa keele palju paremini selgeks, kui siin kursuste pinke laiaks istudes? Ja kas ma pean enne ära õppima itaalia keele, et oleks täisväärtuslikum Itaalias üks mõnus suvine perereis teha? Või peaksin põdema, et ei ole maiade kohta raamatukogust materjali käinud võtmas, sest mul see Peruu reis ees ootab? Täitsa õudne, inimesega, kes sellest kõigest mulle kohapeal rääkida ja NÄIDATA oskab!!! Kusjuures inimene, kel pole näiteks kõrgharidust, kuid on väga palju reisinud, võib mingil hetkel kahe magistrikraadiga inimese oma kogemustega pahviks lüüa. Elu!

Et mitte täiesti mitte nõustuda, siis nõustun ühe mõttega ka. Kui raha nimel kannatab pereelu, tervis, lapsed vms, siis see on hoopis teine teema. Küll ei saa aga automaatselt eeldada, et kui inimesel on raha või hea palk, siis kõik teised kannatavad. Vaadake kas või meie riigikogu liikmeid 😉

PS: Raha eest saab muud ka, kui ASJU! Elamusi, kogemusi, haridust, reisida, teisi aidata ja muid unistusi teostada, mis ei pruugi absoluutselt asjadega seotud olla 🙂

PS 2: Loodan, et kellelegi nüüd liiga ei teinud, see on minu tõde, mitte absoluutne tõde.