Eile käisin kinos vaatamas “Everesti”. Ei, siit ei tule filmiarvustust. Lihtsalt olgu öeldud, et kui ma arvasin, et lähen vaatama mingit suvalist trillerit, kus 2 tundi inimesed möllavad mägedes kukkudes- päästes ja rippudes-päästes ja rippudes-kukkudes-hukkudes ja vahepeal jälle päästes, siis eksisin ma rängalt. Pärast filmi vaatamist oli hoopis tunne, nagu oleks vaadanud dokumentaalfilmi. Muidugi oli seal palju ka tüüpilist Hollywoodi, aga see lihtsalt jäi nii tagaplaanile.

Tegemist on tõsielul põhineva filmiga, mis oli põnev ja võttis emotsionaalselt läbi ning mitte filmi vaatamise hetkel, vaid alles hiljem õhtul kodus, kus ma Karli piinasin kogu oma filmist tulenevate emotsioonide ja mõtetega (mis sest, et just sellepärast, et see on tema sõnul “kannatuste film”  ta seda minuga vaatama ei tulnud). Järgmisel päeval avastasin end googeldamas kõike sellest 1996.aasta Everesti ekspeditsioonist, kus halva ilma lõksu jäi palju mägironijaid ja paljud neist hukkusid.

“Kakskümmend kolm meest ja naist, alpinistid, kes olid mäele roninud selle lõunaküljelt Nepalis, ei pääsenud tagasi oma kõrgmäestikulaagri kaitsvasse varju. Tugevas lumetuisus ja vintsutatud orkaani mõõtu tuulest, mis oleks võinud veoauto ümber lükata, võitlesid nad oma elu eest. Mägironijad olid jäänud kinni surmatsooni, 8000 meetri kõrgusele, kus pikaajalisem viibimine miinuskraadide käes koos hapnikuvaegusega toob kaasa kiire surma”. 

Ma ei olnud varem mägironimisse süvenenud. Aga üks asi sai kohe selgeks – piltlikult öeldes, Everesti tippu ei valluta sa nii:

mountain-climbingVaid hoopis nii:

3051060-poster-p-1-everest-movie 18765711-mmmain

Kohe tulid meelde suvel Peruus hukkunud meie enda 3 mägironijat (LINK). Ma olen varem mõelnud, et eks need ekstreemsuse ja adrenaliini otsijad ise teavad, millega riskivad, aga tegelikult on neil ju ka pered, vanemad, lapsed, õed ja vennad… Kuna Peruu õnnetuse/ hooletuse tagajärjel hukkusid väikse lapse ema ja isa, siis see oli kuidagi eriti kurb ja jõhker.

Põhimõtteliselt terve filmi aja keerlesid peas küsimused:

  • MIKS seavad inimesed enda elu niimoodi ohtu? Sest see on kuradi ohtlik. Viimase ca 50 aasta statistikat vaadates on surnud 9%. Viimastel aastatel on tänu tehnika arengule (satelliittelefonid jms) see protsent vähenenud, alates 2004 aastast on see 4,4%. Osad, kes tagasi jõudnud, on pidanud oma jäsemeid laskma amputeerida. Filmis seletas hästi, et teatud kõrguselt edasi minnes hakkab keha sõna otseses mõttes surema ja mägironija eesmärk on jõuda tippu ja TAGASI turvalisele kõrgusele ENNE, kui ta päriselt surebki. Googeldades ohte Everesti Death Zone’s hakkab lihtsalt halb juba seda kõike lugedes.
  • MIKS panevad mägironijad kodused ja pere seeläbi kannatama? Filmis oli seik, kus mees, kes oli ekspeditsiooniga liitunud, rääkis teistele, et ta naine oli ähvardanud, et kui ta veelkord mäkke läheb, siis ta jätab mehe maha. Mis mees selle peale tegi? Bookis endale selle sama Everesti tipu vallutamise retke ja UNUSTAS oma naisele seda öelda. Ja see pole selline retk, et maksad paar tuhat eurtsi ja käid 2 nädalat ära. Kui ma õigesti aru sain, siis see maksis see retk 1996. aastal ühele inimesele 65 000 dollarit (!!!!) ja mägironijad elasid 40 päeva mäejalamil laagris, vahepeal tõusid ja langesid ja tõusid ja langesid (aklimatiseerusid).
  • KUIDAS julgevad kommertsmatkade korraldajad võtta vastutuse nende Everesti mägironijate ees, kellele nad giidiks hakkavad (jah ULMESUUR rahasumma ilmselt on siin üks faktor). Kohtukeissid tulid ka pärast seda 1996.a hukkudega lõppenud ekspeditsiooni.
  • MISASI see on, mis inimesi kõige kõrgemale tippu niimoodi tõmbab, et nad seal tipu lähedal kaotavad ohutaju ja ratsionaalse mõtlemisvõime?

Ma olen võhik ja ilmselt just selle pärast on see teema nii põnev.

Everest “on täis” surnukehi. Mount Everest – maailma kõrgeim surnuaed! Miks? Esiteks, sest lihtsalt kõik ei jõua üles või siis alla. Teiseks, surnukehi (või ka hädas mägironijaid) on nii kõrgelt pea võimatu alla transportida, väidetavalt oleks see enesetapp. PS: ärge vaadake neid linke, kui olete nö nõrganärviline (LINK ja LINK). Helikopterid ei suuda seal lennata, õhk on liiga hõre.

Untitled_18_0_0_0_0

Need ei ole fotod filmist, väidetavalt on need PÄRIS fotod.

Avastasin, et sellest sündmusest on ka kaks raamatut – Jon Krakauer “Hõredasse õhku” (Jon Krakauer oli 1996. aastal Mount Everesti ekspeditsiooni liige eesmärgiga kirjutada artikkel Everesti kaubastumisest viimaste aastate jooksul. Ajalehe poolt kinnimakstuna sattus ta Adventure Consultants’i kommertsekspeditsiooni hulka.) ja Anatoli Bukrejevi (samal ekspeditsioonil osalenud mägironija vaatevinkel samale katastroofile) ja G. Weston de Walti “Tõus”. Kõik kahjuks välja müüdud, aga raamatukogust võtan vähemalt esimese.

Muide, vahetult enne seda filmi lugesin täitsa juhuslikult “Minu Nepaal” raamatut, mis on seni selle sarja raamatutest küll kõige parem. Eriti hull on see, et üks õhtu, kui ma lugesin raamatu viimaseid lehekülgi, siis ma salaja lihtsalt nutsin, lahinal (raamat ei ole otseselt mägironimisest, aga seal mainitakse seda ikka). Ma ei tea, millal ma viimati raamatut lugedes nutsin, või kas üldse. Mingi hetk sain oma nutu stiilselt kinni ja kui öösel voodis uinuma hakkasin, tuligi mul meelde see väike laps, kelle vanemad Peruus mägedes hukkusid, ja lahmasin salaja edasi nutta…

Filmist sain mina tohutult mõtlemisainet ja väga tugeva emotsiooni, kindlasti soovitan seda vaadata. Sama ka raamatuga “Minu Nepaal”.

“Viimane sõna jääb mäele”.