Elu on pärast kassi võtmist täiesti muutunud. Ilmselt juhtub see kõigiga, kes kassi koju toovad. Panin kirja, mis minuga juhtus, ilmselt juhtuks need ka sinuga.

• Sa pildistad oma kassi rohkem, kui oma last.
• Sa annad oma kassile hommikul süüa varem kui oma lapsele.
• Sa ei saa jätta laokile mitte ühtegi kasti.
  

  Enne kasti puruks närimist

• Sa ei saa jätta laokile mitte ühtegi paber- või kilekotti.
• Sa oled õnnetu, kui inimesed su kassiarmastust ei mõista, ja mõtled, mis neil viga on.
• Sa oled superõnnelik, kui leiad seltskonnas teisegi kassiarmastaja, ja saad temaga muljeid vahetada, nii nagu 6 kuuste beebide emad vahel täiesti hulluks lähevad.
• Sa mõtled, mis neil koertearmastajatel elus küll valesti on läinud.
• Sa ei saa ärgata ükski hommik, ilma et su kass sinu peal sind üles ei sõtkuks. Õnneks meie oma ootab enamvähem ära äratuskella.
• Diivanil või voodis pikutades ja läpakat avades peab ta tulema sinu ja läpaka vahele ja vaatama pika kaelaga kaugusse, just sellel kõrgusel, et sul on võimatu ekraani näha. “Cats can work out mathematically the exact place to sit that will cause most inconvenience.” (Pam Brown).
• Sa räägid oma kassiga nagu beebiga, kuigi tead, et ta ei hakka kunagi inimkeeles sinuga vastu rääkima.
• Ta magab öösel su peas, jalge vahel või kus iganes sa arvad, et on väga imelik koht magamiseks.
• Kui ta öösel ei maga, siis ta toob sulle voodisse asju. Mulle on toonud kommipabereid, juuksekumme, oma toidukausi (kuna tal oli kõht järelikult tühi), vanu ripakile jäänud kinopileteid (ilmselgelt vihje, et me võiks rohkem ühiseid asju teha), aga ka näiteks oma suure mängukepi (mängi minuga) ja toore kartuli (?).
• Üle kahe nädala diivani alla vaadates leiad sa sealt kõike, mis sinna mahub. Jah, kõike.
• Jõulukuusele ehete riputamine ei ole enam kunagi endine.
• Sa tahad võtta veel ühe kassi. Ja sa tead, et pärast seda ka kolmanda. Seega on hea, kui peres on vähemalt üks täie mõistusega inimene.

Tüüpiline sotsiaalmeedia päevituspilt

Ma ei ole just terve elu kassiarmastaja olnud, samas koerad ei ole mind mitte kunagi erutanud.  Esiteks on koerad liiga kõvad. Kui tõstad koera kahe käega sülle, siis ta kehahoiak on kuidagi vintske – ta ei voola su käte vahel, vaid on nagu kõva pulk (ükskõik kui pehme karv tal oleks). Kass seevastu aga sulab käte vahel, nagu beebi, kes ei oska veel pead hoida. Teiseks, koer tõmbleb ja ähib ja mulle tundub, et ta on nagu 1 aastane laps, kes ei suuda paigal olla, vaid peab koguaeg ringi trampima (trambib ka kuidagi kõvalt :D). Kolmandaks, koertega tuleb iga päev väljas käia! Ma pigem saan kolmikud, kui et pean iga jumala hommik end enne silmade lahti tegemist õue vedama, selleks, et mingi ähkija-puhkija saaks puu alla kuseda ja KÕIKI teiste kusesid nuusutada. See on muidugi ainult MINU nägemus ja tunded koerte vastu.

Miilu

Mingi hetk hakkas mul lambist tekkima kassiigatsus. Varem ei saanud ma kassi võtmise peale mõeldagi, sest Meelimaril on mega kassiallergia, aga kuna mu õde otsustas Eestist üldse ära kolida, siis (kättemaksuks) võtsin kassi. 2013 sügisel tuli minu koju Pesaleidjast Miilu ja koos Miiluga ka hoopis teine kodu-fiiling. Miilu oli väga nummi kass. Detsembris sõitsin aga Dominikaani puhkusele ja Miilu läks minu ema juurde seniks hoiule. Kassi ma sealt aga tagasi enam ei saanud – ema keeldus mulle teda tagasi andmast. Tagant järgi ei saa ma aru, mis mulle pähe lõi, et ma sellega nõustusin. Tol ajal pendeldasin kahe kodu vahel, võibolla see…

Uues kodus minu kassiigatsus jätkus. Aga kokku kolides vist kõige esimene asi ei ole see, et kle võtame kassi. Googeldasin igatsevalt kasse… Unistasin mingist briti lühikarvalisest kassist, sellest, kes on ülinunnu ja oleks nagu panniga näkku saanud. Võtsin kogu oma julguse kokku ja saatsin ühel tööpäeval Karlile nagu muuseas foto sarnasest nöbinina kiisust mingi lambiküsimusega, et kas see oleks okei kass. No et kui ta vastaks: “Hulluks läksid oma kassiideega vä?”, siis ma saaks öelda: “Aa, ma mingi tegingi niisama nalja!”  Aga ta vastas täiesti sisukal toonil, et talle meeldivad saledad, voolujoonelised, graatsilised kassid, kellel on lõug ka. Asusun jälle googeldama.

Kassikasvataja kiisud

Järgmine hetk (2014 kevadel) olime ühe kassiaretaja juures orientaale ja siiameid vaatamas. Ülemõistuse kassid! Kui sisse astusime, siis vastupidiselt kassidele, kes jookseks diivani taha peitu, tulid need kõik uudistama – nuusutama meid, meie riideid, käekotti, tahtsid sülle, mängida… Ma armusin ja järgmine päev otsustasime, et meie omaks saab väike 5 kuune isane siiam Freeze Time ehk Friskin. Kuigi olin lubanud, et ma ei võta endale iialgi kottidega (ehk siis isast) kassi, siis sedasi ikkagi läks! Praegu ma ei kujutaks ettegi, et mul lesiks diivanil mingi paks lömmis ninaga notsu, kuigi ka nemad on armsad.

Friskin “tõmbas diivanile kerra”

Friskin on absoluutselt teistsugune kass, kui need, kellega mina olin kokku puutunud. Tõukassi ostes on kassi iseloomujooned enamvähem ette teada ja täpselt sellise kassi me saimegi. Kassi, kes igal võimalikul hetkel tahab meie sülle, meie ligidale – süüa tehes istub mul pliidi kõrval kapi peal, süües istuks hea meelega minu taldriku juures, duši all käies ootab kannatlikult parajas kauguses, nii et veega pihta ei saaks… Lastel laseb end väntsutada (kuigi ma seda koguaeg keelan), visates toob “mänguasja” ja magab öösel minu peas, mis imelikul kombel on nii mõnus!

Mu endise kassiga, Miiluga, aga juhtus see, et tema uus omanik, minu ema, otsustas temaga rihmaga õue jalutama minna. Nii kui kassi jalad maad puutusid, hüppas ta oma traksidest hullunult välja ja pani leekima. Tagasi ei ole ta tulnud ja mina ei ole siiamaani endale ja ka emale seda andestanud. Ema võttis Pesaleidjast uue kassi – Babetti. Karistuseks närib Babett tal kodus kõike ja nüüd ema hullub. Ära ka ei anna, sest kui kassiarmastus peale tuleb, siis oleks see nagu oma lapse lastekodusse andmine, seega ema sai õiglase karistuse.

Ema kass Babett

“If a cat “I love cats because I enjoy my home, and little by little, they become its visible soul.”  (Jean Cocteau).