Kirjutasin mõni aeg tagasi emotsionaalse postituse surmast (siin), nüüd kirjutan elust. Mida aeg edasi, seda järjekindlamalt olen ma aru saanud, et elul pole mitte mingisugust mõtet. Ma ei arva üldse nii, et elu-on-mõttetu-hüppan-end-tänavale-sodiks. Just vastupidi – ainuke ELU mõte ongi ELADA. Kesta. Ürgselt mõeldes ka järglasi saada, mis tegelikult tähendab ikkagi kesta. Et elu (inimkond) kestaks.

Nüüd oled sa elus! Sinu elu mõte on elada. KUIDAS sa seda teed, on juba sinu enda rida. Kunagi olid mul elus mingid eesmärgid. (Eesmärk ei ole kindlasti minu jaoks elu mõte). Nüüd hakkan järjest enam mõtlema (võibolla ka seepärast, et suurem osa neid eesmärke olen ma saavutanud), et enam üldse ei keskendu ma eesmärkidele, vaid oma eluviisile – sellele, KUIDAS ma elada tahan. Mitte sellele, MIDA ma kunagi saavutada tahan. 

Kuidas ma elada tahan?

  • Et ma tunneks turvalisust, enda ja lapse ja oma pere üle laiemalt.
  • Et mul oleks mugav.
  • Et ma tunnen, et mul on aega.
  • Et mul oleks naljakas.
  • Et ma tunneks, et mul on soe.
  • Et tunnen, et mu maitsemeeled on rahuldatud.
  • Et ma ei muretseks majandusliku seisu pärast.
  • Et mul oleks hea tunne magama minna ja hea uni.
  • Et ma tunneks oma päevas särtsu.
  • Et mul vaim oleks erutatud.
  • Et ma tunnen, et ma saan oma mõtteid kellegagi jagada ja et ma tunnen, et olen samamoodi kellelegi teisele vajalik.
  • Et ma tunneks armastust.
  • Et ma ei tunneks igavust.
  • Jne.

Need on kõik seotud tunnetega. Kõik see “unistan magistrikraadist” või “oleks mul vaba 50 tonni” on pask. Loomulikult saabki niipidi mõelda, et mul on vaja vaba 50 tonni või magistrikraadi selleks, et… Ja nüüd siis enamjaolt kõik need puktid, mis ma just kirja panin. Et oleks mugav elu jne. Aga mulle endale tundub, et TEISTPIDI mõeldes just praeguses eluetapis keskendun rohkem iseenda TUNNETELE ja elangi täpselt nii, nagu ma endale antud elu elada (veeta) tahan.

Ma ei usu, et kui kelleltki küsida, et kuidas sa elada tahad, siis ta vastab, et ta tahab maailmas kõige rohkem kannatada. Või vireleda. Või nutta. Või nälgida. Või haiget saada. (Võimalik, et on olemas ka selliseid inimesi, aga need on ilmselt siis masohhistid ja see on teine teema). Ikka tahad ju need 90 või 70 või kas või 40 aastat Maa peal (või laiemalt universumis) lihtsalt mõnusalt elada. See, mis kellegi jaoks seda mõnu tekitab, on jälle nende enda rida. Aga eesmärk end võimalikult palju elu lõpuni harida või võimalikult idüllilist pereelu elada või ulmerikkaks saada… See ei ole elu mõte, see on eluviis, mis on meie endi teha ja valida. Muidugi on asju, mida me mõjutada ei saa (rasked haigused jms), aga suures plaanis.

Eks see ole natuke ka vana hea mõistus versus tunded teema. Kumma järgi elada, kui nende vahel tekib konflikt? Ma toon näite iseenda elust. Kunagi elasin eesmärkide järgi – tahtsin saada iseseisvaks, normaalset haridust, vinget töökohta ja head sissetulekut. Ma sain kõik need asjad. Oma viimasel töökohal töötasin ma 8,5 aastat. Kui ma selle töökoha sain, olin ma aastaid selle üle VÄGA õnnelik. Mulle meeldis. Viimasel aastal aga tundsin, et ma ei ole tööl õnnelik. Mõistusega sain aru – mu töö oli jätkuvalt täitsa vinge, mu palk oli super, mul oli tööauto ja muud hüved… Kes ei tahaks enda vinget tööd ja head sissetulekut? Näidake mulle inimest, kes tahab teha sitta tööd sita palga eest. Aga vot õnnelik ma tööjuures enam ei olnud. Kui ma poleks lõpuks kuulda võtnud oma tundeid, töötaksin ikka veel vanas kohas, sest mõistus ütleb, et kuule, sul on siin ju kõik olemas. Kõik, mis sa tahtsid. Jah, kõik eesmärgid/asjad, mis ma tahtsin! Aga kui ma oleks mõelnud varem nii, et ma tahan tunda end elus hästi, siis töö osas sinna ma küll linnukest ei oleks saanud panna. Mul on nii hea meel, et ma hakkasin kuulama oma tundeid, sest need panid mind lõpuks asju muutma (räägime siis töövaldkonnast) ning praegu elan ma seda mulle süllekukkunud elu hoopis teise tundega – mu päev on särtsu täis, ma tunnen end turvaliselt, mul on hea uni, mul ei ole igav jne (vaata ülevalolevaid punkte, KUIDAS ma tahan oma elu elada). Loomulikult ei ela ma teist äärmust, miinimumpalgaga. Point on selles, et ka muudel kohtadel võivad kõik need hüved olla, pluss veel töö ise ka. On vaja vaid kuulata tundeid ja julge olla.

Kujutage ette näiteks langevarjuga hüppamist. Ma arvan, et ükskõik, kas see on teie elu unistus või kardate te seda meeletult, hetk enne hüppamist on teil ikkagi selline kirjeldamatu tunne, teadmine, et juhtub midagi sellist, mida te kunagi varem kogenud ei ole. Kui te aga istute kodus diivanil ja mõtlete sellele, kuidas te seal lennukis kohe hüppama hakkate, siis ükskõik kui hästi te pingutate, te ei tunne SEDA kirjeldamatut tunnet. Te kujutate ette, milline see tunne võiks olla, aga te ei tunne seda. Aga nüüd kujutage ette, et istute diivanil, te nagu ei mõtlegi millelegi, aga… teil tekib just see kirjeldamatu tunne (mis oleks teil hetk enne esimest korda lennukist hüppamist) ja… ja see ei kao!!! See tunne, mis on mõeldud ainult hetkeks, püsib teis ja püsib ja püsib ja püsib… Mis tunne võiks olla sellist tunnet tunda seal diivanil istudes? Mul on umbes midagi sellist olnud aastaid seoses surmaga. Seda ei ole võimalik seletada, aga ma püüdsin läbi tolle langevarjuhüppe. See pole lihtsalt mõte või tunne, et oi kui ebameeldiv võiks olla tulevikus surra. Vaid mul tuleb peale füüsiliselt, vaimselt ja reaalselt see kirjeldamatu tunne, mille paralleeli ma just tõin. Ma justkui tunnen kodus diivanil istudes omal nahal ja peas seda hetke enne surma, täpselt nii nagu langevarjuhüppaja enne hüppamist lennukis tunneb seda kirjeldamatut tunnet, mida ta aga niisama ette kujutada ei oskaks. Saate aru ka?

Ja kui ma sellist asja järjest intensiivsemalt olen tundma hakkasin ja selle asja lahti mõtestasin, siis… Vot siis on võimalik tõeliselt yolo olla, mitte lihtsalt maski kanda. Ja ma ei mõtle “You only live once” täpset tähendust, vaid selles mõttes, et suudan näha kuskilt kosmosest, distantsilt, seda meie planeet Maad ja mõelda inimeksistentsi üle ja päriselt on ka ongi suva. Elu kaotab igasuguse mõtte rabeleda ja saan keskenduda vaid sellele, et olla õnnelik.

“Õnn ei ole eesmärk, õnn on eluviis” (ma ei mäleta, kelle tsitaat).

Foto: pexels.com