Ma olen ju täitsa segane õudusfilmide fänn. Otsene vaimude ja kummituste teema väga peale ei lähe, pigem kõikvõimalikud katastroof-filmid ja triller-horrorid. Loomulikult pidin ma minema kohe vaatama kinno minu jaoks nagu täiesti esimest Eesti õudusfilmi “Must alpinist”. Ma ei ole kunagi Eesti õudukat näinud, va võibolla “Kodu keset linna”, mis on pigem küll seriaal ja mitte lihtsalt “õudukas” vaid KOHUTAV! 😀

“Must alpinist”. Foto võtsin err.ee lehelt

Ootused olid kõrged, sest trailer oli üllatavalt minu masti värk, aga samas olin ikka kahtlustav… Ma ei pettunud, selles filmis olid vist kõik õudusfilmi elemendid sees, aga ei jätnud muljet, nagu oleks need sinna kunstlikult topitud. Peale paari tüüpilise venin-nagu-viienda-päeva-tatt elemendi, mis on Eesti filmi lahutamatu osa ja natuke nagu firmamärk, oli seal olemas ka kõik minu jaoks lahedad õudusfilmi elemendid:

• Grupp inimesi
• See grupp inimesi läheb kuhugi müstilisse kohta
• Eksimine müstilises kohas
• Tülid müstilises kohas
• Veits nagu looduskatastroofi müstilises kohas
• Legend müstilises kohas
• Keegi kaob
• Grupp inimesi satub sürrealistlikku kohta
• Seda, et see koht on sürrealistlik nad kohe aru ei saa, see selgub tasapisi
• Põgenemine on võimatu
• Inimesed on veidrad
• Keegi on värdjas
• Natuke hakatakse hulluks minema, natuke on hulle unenägusid
• Sõber on tapetud?
• Sõber ei ole tapetud?
• Sõbra tappis sõber?
• Tuleb välja, et see koht on ikka VÄGA sürrealistlik.
• Pääsemine, vähemalt osaline.

Mulle meeldivad filmid, kus inimesed satuvad nagu jumala loomulikul teel nii haigesse kohta, et nad hakkavad juba ise kahtlema selles, mis on normaalne, mis mitte. Selles filmis õnnestus see ideaalselt – sõbrad pidid kütma mingit puust lobudikku, et sulatada nende külmunud sõbra laipa, keda saaks hakata siis lahkama. Mulle meeldis, mõnus meelelahutus 😀 Vist pidi olema ka peaagu nagu tõesti sündinud lugu…

Samas ma tean, et õudukad mõjutavad mind tohutult. Eile näiteks lugesin täiesti pahaaimamatult “Minu Amazonast”. Loen seda, sest mul on kavas järgmine aasta minna Peruusse Amazonase metsa seiklusmatkale. Kes veel ei tea, siis kirjutasin sellest SIIN. Ja loen ma siis pahaaimamatult seda väga põnevalt ja hästi kirjutatud Amazonase raamatut (mille muide kirjutas see sama Ivo Tšetõrkin, kes seda seiklusretke teeb, kuhu meil plaanis minna) ja tegin peaagu püksi. Tsiteerin:

“Shapshico on džungli kaitsevaim – ta kondab mööda metsi ja eksitab inimesi metsa ära. Ta võib võtta ükskõik kelle kuju, näiteks sinu sõbra oma, ja siis kutsub ta sind endale jägnema. Ja nii kui sa sammu astud, oled silmapilkselt mitusada kilomeetrit metsa sees ja ihuüksi. Väga vähesed on seejärel metsast välja tulnud”.

Ma täiesti usun vaimudesse ja sellepärast ei julge ma ka nendest filme vaadata. Ja Amazonase mets on müstiline koht. Ja see legend (kas ikka on? :S :D) viis mind täiesti endast välja. Mind on raske üllatada mingi õuduka tsenaariumiga, aga see, et ma olen seal sügaval metsas matkal ja mingi hetk Karl viipab mulle ja ma astun ta poole ja sekundi pealt olen keset metsa ja ihuüksi, sest see ei olnudki Karl (või meie grupijuht), vaid VAIM, juba mõte sellele ajab külmavärinad peale.

“Ma nägin shapschico’t Brasiilias. /—/ Me läksime kahe sõbraga metsa. /—/ Ja siis õhtul läks Natalio paadiga pisut ülesjõge kalavõrku välja võtma ja meie jäime Bastiga kahekesi. /—/ Me tegime lõket ja muid ettevalmistusi õhtusöögi kõpsetamiseks, kui järsku ilmus põõsa juurde Natalio ja näitas käega, et tule, tule siiapoole. Ma ei mõelnud üldse selle peale, tõstsin jala, et põõsa juurde minna. Ta seisis seitsma-kahekse meetri kaugusel. Aga Basti pani mulle käe ette ja ütles, et loll oled või, see ei ole Natalio. Samal hetkel see kuju kadus. “Ja te mõlemad nägite teda?” “Me mõlemad nägime teda.” Sapschico’l on alati üks jalg tagurpidi – kand ees ja varbad taga. Selle järgi tunnebki ta ära”.

Täiesti pekkis oli see, et sel raamatu-õhtul ma läksin vannituppa hambaid pesema ja EI JULGENUD VANNITOA UST KINNI PANNA! :S