Õde helistas ükspäev, et mis ma sünnipäevaks tahan. Mu tüüpiline vastus “mul kõik olemas, pole midagi vaja”, teda ei rahuldanud ja siis äkki meenus, et nägin just vilksatades kuskil raamatut “Minu Nizza” ja kuna ma ise seal eelmine suvi käisin ja see koht mulle šeff tundus, ütlesin, et tavai – “Minu Nizza” it is.

9789949556267.jpg

Võtsin täna raamatu kätte ja jõudsin leheküljeni 38. Iseendas jõudsin leheküljeni, kus ma tahaks sellele mutile (jah mutile, sest sellistele antikangelastele kohe tahaks kuidagi s*tasti öelda) helistada ja küsida, et naine, mis sul viga on?

Ei-ei, lugeda on ladus, mis sest, et noh… Nizzani ma sellel 38ndal leheküljel veel jõudnud ei ole.

Äkki olen ma teinud liiga ennatlikke järeldusi autorist, kuid kui poole lugemise pealt tuleb selline tuhin arvuti (või nagu Ethel ütleb põhimõtteliselt igas käändes “arvut”, mis tegelt on üldsegi laptop) kätte võtta, siis midagi on selle raamatuga lahti.

Kõlan nagu Mari-Leen v? Tal oli miski Tai saarte raamatuga probleem, et liiga vähe sihtkoha infot (või liiga võlts Tai kogemus autoril) oli raamatus ja kuna ta seal elanud/ käinud, siis ei imesta, et tema isiklik suhe Taiga raamatut lugedes välja lõi, kuigi oma arvamuse ma kommentaari näol tema postituse alla ka jätsin.

Raamatu autor, 50 aastane Riina Kangur, on jumala p*erses oma eluga – õpetaja palk on väike, võttis väikelaenu oma korteri sisustamiseks ja nüüd ei suuda oma laenu tagasi maksta, kuigi töötab 7 päeva nädalas ja väsimusest juba nö üle jala… Ähvardab hädaoht korterist ka ilma jääda. Tähelepanu veelkord: naine on 50 aastane. Ja siis tuleb tal mõte minna välismaale elama. (Nagu see lahendaks kõik probleemid eks?!).

11011182_10153169747863137_8241707617008888508_n

Raamatu autor Riina Kangur (pilt netist)

Ja nagu ka kohe selgub, on see tädi elanud ka Kanadas ja Soomes ja nendesse kohtadesse “ta küll tagasi minna ei taha, sest väga halvad mälestused”. Minu tähelepanek – kui Sul on elus PROBLEEM, siis see ei lahene ära lihtsalt elukohta vahetades. (Kui su probleem ei ole tõesti just konkreetselt Eesti riigiga, nii et oksendad iga hommik patja juba ainuüksi sellepärast, et ärkasid Eesti riigis). Suhtemustrid võtad ikka kaasa. 50 aastaselt peaks seda äkki juba teadma?!

Niisiis kuidagi sai ta kirja (ei tea kuidas?!) mingilt prantslaselt Nizzast, kes kutsus teda enda juurde elama. Okeiiiiii! On ikka okei?! Ja loomulikult tuleb nüüd välja, et TEGELIKULT oli Prantsusmaa selle naise unistus juba lapsepõlvest alates, kus ta Lauri Leesit stalkis, et tema keelegruppi saada… Tädi läks korra tutvuma Nizzasse mehe korteriga (mitte niivõrd mehega, nagu ta ütleb!) ja no see valmistas ikka hullu pettumuse – odav mööbel. Ja mees ostus rassistiks.

Naine sõitis tagasi koju… Mees Eestisse elama tulla ei tahtnud. Nagu selgub, siis kuigi Prantsusmaa oli ju väidetavalt autori eluunistus (nüüd 50selt avastades eksole), siis oli ta tegelikult nõus kutsuma ka mehe enda koju Eestisse elama, et viimane lihtsalt teda toetaks ja arveid tasuks. Whaaaaat!!!!???!!!! No ja kuna mees ei tahtnud tulla, siis tuli naisel ikka ise see tee ette võtta.

Tütar (14. aastane) kaasa ei tahtnud tulla. Ema veenis teda, pigem manipuleeris, kui palju parem tal Prantsusmaal ikka elu oleks. Oleks või? Aga tütar hakkas emale vastu ja ütles, et tal on õigus ise otsustada. Ei imesta, et lapsed sellise emaga ei soostu tervet maailma oma lapsepõlve elu elades läbi rändama, sest ema ei leia oma kohta elus. Ausalt! Autori argument: “Leidsin hea kooli oma lastele nii Eestis elades, kui ka Soomes ja Kanadas ja miks siis ka mitte Nizzas” ei tekita väga usaldust, et äkki nüüd kõik hästi läheb ja autor suudaks lõpuks nö paigale jääda ja lapsele vajalikku turvatunnet pakkuda. Seda enam, et plaanis oli kolida võhivõõra juurde koos lapsega…

Vot kuni selle hetkeni suutsin lugeda. Ma ei tea, mis elu see naine praegu elab, aga kui minu arvustus (negatiivne reklaam on ju ka reklaam!) suudab panna inimesi rohkem tema raamatuid lugema, siis äkki suudab ta vähemalt selle raamatu tulust mõnda aega kommusid tasuda.

Nagu alguseski ütlesin, raamatut on lihtne lugeda ja kirjastiili peale öökima ei hakka kohe üldse, lihtsalt tegelane raamatus… Kes hetkel ei ole ilukirjanduslikult välja mõeldud, vaid päriselt olemas.

Loen raamatut edasi… Kuidas ma tahaks, et see lõppeks. Ikka hästi! Et inimene saaks aru oma vigadest ja õpiks kogemusest, et see kõik aitaks teda kuidagi… Paraku, kas ma juba maisin, et tegu oli 50. aastasega…